Helpificu augustikuu sõber on keskkonnaaktivist Züleyxa “Zuzu” Izmailova, kes on oma lähedase kaudu kokku puutunud ka erivajadustega. “Olen täheldanud, et tihtipeale ei soovi inimene olla kellelegi teisele koormaks, isegi kui on keerukas kodust välja saada, käia poes või kohvikus. Pigem vaikitakse, kui otsitakse abi,” ütleb Zuzu. Ta usub, et koos saame luua ligipääsetavama ühiskonna.

Esitasime Zuzule mõned küsimused.

Tartumaal elav kunstnik ja kirjanik Tiia Järvpõld tähistab igal aastal juulikuus Kuldvõtmekese ehk isikliku abistaja teenuse sünnipäeva, et tänada isiklikke abistajaid ning julgustada erivajadusega inimesi elama iseseisvalt. Kuldvõtmekese abiga tuleb tragi naine taaskord augustis Võrumaale Vunki mano! loometalgutele, sest head asjad ei sünni arvuti taga. Esitasime Tiiale mõned küsimused.

Juulikuu Helpificu sõber on näitleja ja lavastaja Alo Kõrve, kes abistas eriolukorras riskirühma kuuluvaid eakaid. “Üks sõber küsis, kas ma mingi karistuse pärast käin abiks. Kuid ma arvan, et see soov aidata tuli sellest, et mul on auto, mul on leib laual ja aega on ka. Miks ma siis ei võiks aidata?” küsib ta. Esitasime Alole mõned küsimused.

Välismaal õppivad Helpificu praktikant Sten Leinasaar ja vabatahtlik Oliver Püvi jagavad oma muljeid ülikoolide ligipääsetavusest ja meedia suhtumisest erivajadusega inimestesse. Esitasime Stenile ja Oliverile mõned küsimused.

Helpificu juunikuu sõber on Riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühma juht Keit Parts, kellele esitasime mõned küsimused ligipääsetavuse kohta. Kampaania “Helpificu sõber” raames räägivad Eesti targad ja andekad inimesed endale südamelähedastest teemadest, üksteise abistamisest ja hoolivama ühiskonna loomisest.

Täna avab oma elu Tiia Savila Võrumaalt, kes tunneb naeratuse tõelist väärtust ja püüab leida eluteatris alati positiivseid ja humoorikaid noote. Vunki mano! loometalgutel osales ta Kuldvõtmekese fondi töörühmas, mis tegeles isikliku abistaja teenuse edendamisega. Sa saad teha Tiia heaks annetuse, nii et ta saab osta Helpificu tugikeskkonnas vajalikke teenuseid nagu isiklik abistaja ja transport. Esitasime Tiiale mõned küsimused.

Annetamine annab võimaluse aidata teisi kodust lahkumata. Maailma haaranud CoVid-19 pandeemia on näide, kuidas üksteise abistamine ja annetamine aitasid leevendada raskustes olevate inimeste olukorda. Kui iga inimene annetab ühe euro, siis saab miljoni inimese panusest kokku märkimisväärse summa. Küsisime Helpificu püsiannetajalt Maksimilian Mattiesenilt, mis tekitab temas soovi annetada ning miks peaks annetama.

Mis tekitab Sinus soovi annetada?

Soov teisi aidata, aidata niipalju kui vähegi võimalik. Ka üheeurone annetus on abiks, kui samasuguse annetuse teeb näiteks tuhat inimest. 

Milliseid positiivseid külgi oskad Sa välja tuua annetamises? 

Üks annetamise positiivsetest külgedest on võimalus teisi aidata. Kui sa ise ei saa näiteks varjupaigast kassipoega koju võtta, siis saad teha annetuse ja aidata sellisel viisil varjupaika. Teine positiivne külg selle tegevuse juures on tulemus. Kui annetamise eesmärk saab täidetud, siis see tekitab positiivseid emotsioone. On ju tore, kui lastekodulaps saab jõuludeks ihaldatud kingituse. See ongi annetamise juures positiivne – võimalus aidata ja näha tulemust.

Miks peaks keegi üleüldse annetamise peale mõtlema, raha saaks ju muudmoodi ka kasutada?

Kui mul oleks ülearu raha või ma võidaks mingi suurema summa, siis kindlasti läheks mingi väiksem osa heategevusele. Miks? Aga vast sellepärast, et omades suuremat summat vaba raha, on sul võimalus teha head nõrgematele, selle asemel, et osta mõni kallis bränditoode või muid asju, mis sul tegelikult vaja ei ole. Iga hea, mis sa annetamise näol teed, tuleb varem või hiljem sulle tagasi. Ja muidugi on endal ka hea olla, kui tead, et sinu abiga sai keegi omale uue kodu, varjupaigas viibinud kassipoeg leidis uue omaniku või tulevik muutub helgemaks tänu organisatsiooni tööle, mida sa toetad. 

Helpificu Inimesed jutusari viis meid Kadrioru pargis kokku pensionärist Marega, kellega rääkisime lähemalt internetiplatvormidest, abistamisest ning hoolivama Eesti loomisest. Maregi on abistanud oma eakat naabrit, kõiges, milles vaja. Ise nimetab ta seda märkamiseks. Esitasime Marele mõned küsimused.

Kas Te olete oma elu jooksul teinud vabatahtlikku tööd – aidanud erivajadusega inimesi või eakaid?

Ma olen, aga mitte selles mõttes, et ma olen kusagilt otsinud, keda abistada. Mul oli üks juhus. Nimelt jäi üksikuks üks naaber, kelle lapsed elasid Saaremaal. Ma abistasin teda.

Helpificu vabatahtlik Toomas Panker otsis tööd üle kümne aasta, saades lugematu arvu eitavaid vastuseid. Nüüd aga töötab ta oma korteriühistus majahoidjana, tundes sellest suurt rahulolu. Samuti annab Toomas oma panuse hoolivama ühiskonna kujundamisel, tegeledes Helpificus tõlkimise ja andmete sisestamisega.

Järgmisena avab oma elu tegus noor mees, kes mängib elektriratastooli saalihokit, korraldab Lihaste Tüssajate filmiõhtuid ja räägib kaasa ühiskondlikus elus – Vunki mano! loometalgutel Võrus osales Kuldvõtmekese fondi meeskonnas, eesmärgiks seista isikliku abistaja teenuse edendamise eest.