Helpific vabatahtlikud ja abistajad

Tiia Järvpõld: Kuldvõtmekese ehk isikliku abistajaga on võimalik avada kõik uksed

Naeratav ja ratastoolis istuv tumepruunide juustega naine lillakate lillede taamal enda kodus.
Tiia Järvpõld pärast Kuldvõtmekesepäeval inimestega kohtumist oma kodus. Foto: erakogu

Tartumaal elav kunstnik ja kirjanik Tiia Järvpõld tähistab igal aastal juulikuus Kuldvõtmekese ehk isikliku abistaja teenuse sünnipäeva, et tänada isiklikke abistajaid ning julgustada erivajadusega inimesi elama iseseisvalt. Kuldvõtmekese abiga tuleb tragi naine taaskord augustis Võrumaale Vunki mano! loometalgutele, sest head asjad ei sünni arvuti taga. Esitasime Tiiale mõned küsimused.

1. Kelleks tahtsid Sa saada väiksena?

Mul oli lapsena kaks suurt unistust – hakata emaks ja lastearstiks. Esimene unistus on täitunud kolmekordselt. Teine on täitunud pisut teisiti. Armastus psühholoogia ja psühhodraama vastu ning aitamine inimesi nende rõõmudes-muredes on olla nagu hingearst.

2. Millisest Eestist unistasid väiksena ja millisest Eestist unistad nüüd?

Ma kartsin väiksena tuumapommi ja sõda, mis hävitab kõik. Koroona tundub pisike osa pommist, mis võib hävitada isegi head lähisuhted ja üksteise hoidmise. Olen alati unistanud ja unistan praegugi rahulikuks jäämisest, tõelisest hoolimisest (mitte üksinda jätmist, mis võib haige inimese ka tappa), armastavast Eestist. Et järved ja metsad jääksid alles. Viimasel kuudel unistan ja soovin südamest, et kõik haigused ja viirused oleksid ühepalju tähtsad, mitte vaid see õnnetu koroona. Inimesed, hoidke end alati. Peske käsi, aga hoidke ka hing terve. Hing on tegelikult tähtsam, siis saab kõigega hakkama.

3. Mida tähendab Sulle Kuldvõtmekese sünnipäev?

Jälle on üks möllune aasta möödas, naljaga pooleks öeldes. 

1. juulil on Kuldvõtmekese ehk isikliku abistaja teenuse (IAT) sünnipäev. Igal aastal mõtlen tänulikult, et olen saanud sõltumata kellegist elada täisväärtuslikku elu. Kuldvõtmeke tuli minu ellu kõige hullemal ajal. Olin end lukustanud hooldekodusse, sest tol momendil mõtlesin, et mu elu on läbi ja ma ei võigi elada teisiti. Hooldekodu Härmalõnga juhataja Vaike ütles kohe, et ma ei ole hooldekodu elaniku moodi ja veidi hiljem käskis mul kirjutada projekti Tartu Maavalitsusele isikliku abistaja teenuse saamiseks. Umbes samal ajal ütles mu sõbranna, kas ma tahan oma hauale viia lille, sest nii läheb, kui jään hooldekodusse. See küsimus pani mind uuesti elama, mul tekkis soov vastutada ja elada. Olin siis vaid 32. aastane. Tulin sealt päevapealt ära. Vahepeal käisin ka koos Händikäpaga Soomes isikliku abistaja teenuse koolitusel.

Tänaseks olen juba 21 aastat koos isikliku abistajaga elanud lahedat elu. Elanud nii hästi või halvasti kui olen osanud. Mõtlesin aastaid tagasi, et võiksin igal aastal juulikuus tähistada Kuldvõtmekese päeva ja väärtustada IAT-d, tänada isiklikke abistajaid, julgustada erivajadusega inimesi elama iseseisvalt. Iga inimene on ühiskonnale ressurss ja maailmale vajalik.

4. Kuidas tutvustad Kuldvõtmekest üle Eesti?

Isikliku abistaja teenus aitab erivajadusega inimestel elada julgelt omaenda elu, vähendades perekonna koormust. Kindlasti laieneb Kuldvõtmekese abil ka arusaamine, et alati ei pea inimest hooldama. Tervet erivajadusega inimest saab abistada, eriti füüsilise erivajaduse korral. Kuldvõtmekese ehk isikliku abistaja abiga on tal võimalik avada kõik uksed, teoks teha oma unistused (ma väga loodan, et inimesed ikka julgevad unistada) – uksi saab avada nii isiklikus elus kui ka tööelus, olla võrdväärne perekonnaliige. Potentsiaalsed isiklikud abistajad peavad teadma, et see on väga lahe töö, mis avardab silmaringi ning võib olla hüppelaud unistuste täitumiseni. Sotsiaaltöötajatele ütlen, et julgustage ja usaldage füüsilise erivajadusega inimesi elama iseseisvat elu. Usaldus peab olema vastastikune.

5. Milliste lausetega tutvustaksid raamatut “Kohvi jalaga, palun” võõrale, kes ei tea sellest mitte midagi?

Kõige lihtsam on öelda, et lugege ja saate teada. Selles raamatus on tunded ja mõtted parimas aastates naiselt, kes on omamoodi teistmoodi. Ning samas ei erine ta kuigi palju teistest.

6. Augustikuus tuled taas Vunki mano! loometalgutele. Mis ajab Sind kodunt välja tulema ja ajama ühiskondlikku asja?

Iseendast algabki maailm, seega ühiskondki. Ma olen iseendalt muide tihti küsinud, miks pean ikka jälle oma nina kuhugi toppima. Mulle meeldib päriselt kohtuda inimestega. Vunki Manol on hästi kihvt meeskond, mina tunnen end seal väga hubaselt. Ma usun, et head asjad ei sünni ainult paberil ega arvuti taga, mõni hea lahendus peaks tulema ikka inimeste omavahelise suhtlemise teel. Erivajadusega inimeste eest ei pea keegi midagi ära tegema või otsustama, laseme ikka neil ka enda enda eest vastutada, nii väheneb ka õpitud abitus.

7. Helpific on arendanud koosloome tööriista, mis teeb mugavamaks erivajadusega inimeste jõudmise erinevatele üritustele, seminaridele, mõtte- ja loometalgutele. Korraldaja arvestab ürituse planeerimisel iga inimese erivajadusega, samuti saab abivajaja panna Helpificu platvormile üles abipalve isikliku abistaja ja transpordi leidmiseks? Mis Sa sellest arvad?

Mina arvan, et kõigepealt peaks inimesel endal tahtmine olema, et koos midagi ära teha. Vahel on vaja lihtsalt spontaanne olla, ilma et vaataks kuskilt nutiseadmest, kuhu minna ja mida teha. Kui on keegi, kes ei oska või ei julge veel nii väga ise kuhugi minna või olla, siis on see vajalik. Aga samas, kui erivajadusega inimene käib omal algatusel kuskil, siis võib ta ka tavainimeste teadlikkust tõsta, et halloo, meie oleme ka olemas! Mingi äpi olemasolu loeb siin väga vähe. Tavainimene võib mõelda, et teistsugused inimesed ongi kuskil toanurgas nutiseadmes. Info jõudmine iga inimeseni peab ikka olema vastastikune.

8. Millised tehnoloogilised lahendused muudaksid kergemaks ja täisväärtuslikumaks Sinu elu?

Ma ei mõtle enam eriti sellele. Mul on kodu kohandatud, liiga mugavaks ma ka minna ei taha. Loomulikult tuleb iga päev veel mõni hea mõte. Alles hiljaaegu öeldi mulle, et minu ratastoolile on vaja kohvitopsi hoidjat nagu autos. Inimese elu muutub iga päev, iga hetk, see ei saagi olla kunagi päris täiuslik. Mina olen hakkanud rohkem mõtlema enda sisse. Kui hing on terve, siis saab ikka ja alati hakkama. Hingeni ei ole õnneks masinad ega äpid jõudnud.

9. Millises imelises kohas (mõni aed, loodusime, loss) soovid maalida ning kirjutada raamatut?

Igatsen oma maja kuhugi järve kaldale, metsa äärde. Siis saan aias maalida ja kirjutada. See on tõeline ime, kui mul on suur lilleaed ümber väikese maja… Kihnu tõmbab tagasi.

10. Mida tähendab Sulle aed? Mis kasvab Sinu aias?

Minu pisike aialapp on justkui Tootsi peenar, sest seal leidub kõike: maasikatest-vaarikatest kartuliteni, lilledest õunapuuni. Olen maakas. Mulle meeldib pista varbad mulda. Oi, kui mõnus! Juba lapsest saadik on mulle meeldinud aias toimetada. Hea on vaadata, kuidas minu hoole all kasvab väikesest seemnest suur ja ilus taim. See on minu toodang, mis on parim söömisel ja ilusaim vaatamisel.

11. Kui Sa saaksid ajas rännata, siis kuhu Sa rändaksid ja miks?

Soovin elada siin ja praegu. Küllap teises elus rändan. 

<- Tagasi kategooriasse