Helpificu juunikuu sõber on Riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühma juht Keit Parts, kellele esitasime mõned küsimused ligipääsetavuse kohta. Kampaania “Helpificu sõber” raames räägivad Eesti targad ja andekad inimesed endale südamelähedastest teemadest, üksteise abistamisest ja hoolivama ühiskonna loomisest.

Miks tekkis idee luua ligipääsetavuse rakkerühm? Kust on rakkerühma tööformaat alguse saanud ja mis see on?

Rakkerühm kui tööformaat loodi aastal 2011 OECD soovitusel ning see on sellest ajast alates tõestanud end kui toimiv lahendus teemade puhul, mis langevad mitme asutuse vahele ning vajavad ministeeriumide ja kolmanda sektori koostööd. 

Kuna ligipääsetavuse temaatika vajab laiapõhjalisi lahendusi, siis sotsiaalministeeriumi algatusel jõudis see teema valitsuse tegevusprogrammi. Selle tulemusel loodi valitsuse poolt 2019. aasta septembris ligipääsetavuse rakkerühm. 

Kuidas käsitlete ligipääsetavust rakkerühmas ning mida see üleüldse tähendab?

Ligipääsetavus tähendab, et kogu elanikkond on kaasatud elu- ja infokeskkonda ning kõikidele on tagatud võrdsed võimalused ühiskonnaelust osavõtmiseks. Eesti ühiskonna kujundamisel ei ole tihti arvesse võetud inimeste elukaart ja asjaolu, et suure osa ühiskonnast moodustavad lapsed, eakad ja erivajadusega inimesed. Neil aga puudub sageli piisav ligipääs elu- ja infokeskkonnale, kuna ümbritseva loomisel on arvestatud eelkõige keskmise terve inimese võimekusega. Tegemist on probleemiga, mis vajab terviklikke lahendusi ning eeldab poliitikakujundajate, esindusorganisatsioonide ja erasektori esindajate teadlikkust ning koostööd.

Milline on rakkerühma töö üldiselt?

Rakkerühma töö on jaotatud alateemadeks, kus kõikide teemade raames arutame läbi probleemid ja lahendused. Kõige olulisem on mõista, mis on ligipääsetavus ja kellele seda on vaja, seejärel on võimalik arutada lahenduste üle. Väga palju seostatakse teemat ainult erivajadusega inimestega, kuid tõde on see, et kõik inimesed vajavad ligipääsetavaid lahendusi, sest keegi ei pääse vananemisest. Erivajadusega inimeste olukord on muidugi kõige halvem, kuid tegeledes nende elu puudutavate murekohtadega saavad samaaegselt lahenduse ka väga paljude teiste kasutajate probleemid nii avalikus ruumis kui ka e-keskkondades. 

Milliseid kolmanda sektori esindajaid kaasate enda töösse?

Need sihtgrupid on erivajadusega inimesed, lapsed ja eakad, samuti erinevad ettevõtjate esindusorganisatsioonid. Erivajadusega inimeste kaasamisel on oluline silmas pidada, et esindatud oleksid kõik puudeliigid. Ligipääsetavusel on sageli omad nüansid ja tuleb aru saada, mis on konkreetse puudespetsiifika eripärad, inimeste soovid ja vajadused avalikus ruumis ning e-keskkondades toimetulekuks. 

Mainisite, et lapsed on samuti vähese ligipääsetavusega meie ühiskonnas?

Noored ja lapsed moodustavad arvestatava osa meie ühiskonnast, kuid laste kui sihtgrupi vajadused on jäetud sageli kõrvale. Ilmselt ei küsi me piisavalt palju laste käest, millist keskkonda nad tahavad. Teine pool on see, kas avalik ruum on selline, kus nad saavad ise hakkama. Tehtud uuringust tuli välja, et lapsed ei tunne end pahatihti avalikus ruumis mugavalt: uksed on rasked, astmed on liiga kõrged, kaubad on kaupluse riiulitelt kättesaamatud. Uuring näitas ka seda, et lapsed on klienditeeninduse seisukohast tõrjutud täpselt samamoodi nagu erivajadusega inimesed — klienditeenindajad ei oska sageli näha lapses täiskasvanuga võrdväärset klienti. 

Olete välja toonud väga päevakajalised probleemid, aga kuidas peaks nende probleemide lahendamisele lähenema?

Üldine eesmärk on, et ligipääsetavus peab muutuma kõikide poliitikavaldkondade loomulikuks osaks, on see siis teede või hoonete ehitus, teenuste kujundamine, e-teenuste disain või mõni muu valdkond.

Läbi arutelude oleme jõudnud arusaamisele, et üks suurim kitsaskoht on madal teadlikkus teemast. Juba põhikooli õppekavades on vaja käsitleda ligipääsetavuse teemat, et laste ja noorte teadlikkus kasvaks. Esiteks, lapsed õpivad teadvustama füüsilisi takistusi, teiseks, nad õpivad märkama ning mõistma, et kõikidel inimestel ei ole sarnane füüsiline või vaimne võimekus. Edasi on vaja tagada, et ligipääsetavus ja kaasav disain on integreeritud olulisemate erialade õppekavades järgmistel haridustasemetel. Ka projekteerijad, arhitektid, insenerid ja IT arendajad peavad aru saama, kellele nad midagi kujundavad või loovad. 

Selgelt on näha, et teema mõistmine saabub isikliku kogemuse kaudu, olgu selleks siis läbitud vigastus või lähedase abivajadus. Kuna aga paljudel inimestel puudub isiklik kogemus, siis aitab teadlikkust tõsta haridussüsteemile panustamine. Laiemalt on küsimus muidugi ka kogu ühiskonna empaatiavõimes ja inimese oskuses näha enda positsioonist kaugemale. 

Mida arvate erivajadusega inimeste kaasamisest ühiskonna probleemide lahendamisse?

Loomulikult tuleb kõiki kolmanda sektori esindajaid kaasata poliitikakujundusse. Rakkerühma aruteludesse on kaasatud Eesti Puuetega Inimeste Koda, pimedate, vaegkuuljate ja liikumispuudega inimeste esindusorganisatsioonid.

Ametnikuna näen, et kolmanda sektori osapoolte, sh erivajadusega inimeste kaasamist tuleb hoolikalt planeerida, et kaasatavad näeksid ka kaasamise tulemusi ning et vabast ajast ja tahtest oma arvamust andvate inimeste ja organisatsioonide aega ei kasutataks kergekäeliselt. Selge on see, et suured ühiskondlikud muudatused võtavad aega, kuid kaasatud peavad nägema, et neid kuulatakse ja midagi ka selle tulemusena toimub.

Me rääkisime enne teadlikkuse suurendamisest juba põhikooli tasemel, kuid te olete maininud ka äriargumenti ligipääsetavuses. Millest algab ettevõtjate arusaama muutmine?

See algab samuti teadlikkusest. Selles osas on palju stereotüüpseid arusaamu. Sageli nähaksegi keskmist klienti, kellele kujundatakse toode ja kelle teenindamisele keskendutakse. Tegelikult moodustavad elanikkonna suures osas just keskmisest erinevad kliendid. Nagu näitas laste uuring, siis ei tervitata neid sageli poes või ühistranspordis sõbralikult või ei osata neile läheneda nii, et esimene kliendikogemus oleks meeldiv. Ettevõtja peab teadvustama, et sageli aitab ligipääsetavus kauba või teenuse juurde suurendada ka klientuuri. 

Erivajadusega inimene üldiselt käib seal, kus ta teab, et talle on tagatud ligipääs. Kodust välja minnes ta riske ei võta. Kui tekib juurde ligipääsetavaid kohti või üritusi, siis info selle kohta peab olema väga hästi kommunikeeritud ja lihtsalt leitav, sest üldise mitte-ligipääsetava keskkonna taustal inimesed “katsetada” ei julge ning neid kohti ei leita lihtsalt üles. 

Teine võimalus on ka see, et ligipääs on küll tagatud, kuid selle tingimused on erivajadusega inimesele võrreldes tavainimesega ebamugavad. Näitena võib siinkohal tuua vajaduse teatada ette 36 tundi, kui abistamist vajav inimene soovib reisida bussijaamast mõnda Eestimaa nurka. Kui tingimused on ebamugavad, siis on arusaadav, et erivajadusega inimesed seda ei kasuta, mis omakorda võib tekitada otsustajates valearusaama, et inimesed ei soovigi seda teenust.

Eestis on minna veel pikk maa, nii et iga inimene saaks kodust väljudes valida vabalt teekonna oma sihtpunkti jõudmiseks.