Välismaal õppivad Helpificu praktikant Sten Leinasaar ja vabatahtlik Oliver Püvi jagavad oma muljeid ülikoolide ligipääsetavusest ja meedia suhtumisest erivajadusega inimestesse. Esitasime Stenile ja Oliverile mõned küsimused.

Mida tähendas nooruses sinu jaoks erivajadus ja kuidas see on muutunud?

Sten: Mäletan, et väiksena filme vaadates tähendas erivajadus minu jaoks inimest ratastoolis. Ma ei ole kindel, kas see on meedia lühinägelik arusaam erivajadusest, aga igal juhul aitas see kaasa minu ettekujutuse kujunemisele. Minu arusaam hakkas muutuma tänu võimalusele avastada maailma ja õppida USA ülikoolis. Julgen ka väita, et raamatute lugemine on üks väga hea enesearendamise viise.

Oliver: Pean tunnistama, et noores eas ei olnud mul eriti kokkupuudet erivajadusi puudutavate teemadega. Kõige erksam mälestus ehk tulebki hoopis ilukirjandusest, kust meenub David Hilli raamat “Näeme veel, Simon,” mis kirjeldab lihasdüstroofiat põdeva noore poisi elu tema sõbra vaatepunktist. Karm taju füüsiliste erivajadusega inimese raskustest, mida novell kirjeldas, sööbis mällu ja sütitas tahtmise aidata seal, kus vähegi saan. Tollel ajal olin noor ja kogenematu ning antud soov jäi sinnapaika, kuniks ma selle nüüd uuesti leidsin.

Kuidas erineb Sinu arvates suhtumine erivajadusega inimestesse Eestis ja UKs/USAs?

Sten: Tunnen Eestis olles, et teatud teemadel diskuteerimine tekitab inimestes väga palju ebamugavust. Ameerikas seda ei tunne, sest seal tekib väga tihti avatud arutelu. Ma arvan, et erivajadusega inimene on seal sagedamini esinev nähtus kui Eestis. Samas tuleb nentida, et isegi teisel poolel ookeani ei ole kõik ideaalne. Tihti suhtuvad terved inimesed üleolevalt erivajadusega inimestesse. Mul on hea meel, et Eestis on valitsuse tasemel rakkerühm, mis tegeleb ligipääsetavuste teemaga, kuid sealgi teevad otsuseid terved keskmiste võimetega inimesed. Nad võivad ju erivajadusega inimestest ja nende vajadustest rohkem teada kui keskmised inimesed, aga kas saab olla kindel, et ka neil on alati empaatiat ja mõistmist? Ma leian, et pikk maa on veel minna, et ei oleks eelarvamusi ning erivajadusest rääkimine ei oleks tabuteema ega põhjustaks ebamugavust.

Oliver: Mulle on alati tundunud, et nii Eestis kui ka Inglismaal ümbritsevad mind inimesed, kes tajuvad teiste vajadusi. Ometi pean tunnistama, et kummaski riigis ei ole erivajadusega inimeste hoolekanne igapäevane arutlusteema. Eriti tuleb ignorantsus antud teema osas esile Inglismaal, kus peamiseks mureallikaks tunduvad olevat rassism ja majanduslikud küsimused. Teised probleemid jäävad varju, või vaadatakse neid kui väikest osa millestki muust. Meedia kajastab erivajadusega inimesi puudutavaid küsimusi tihti kui ühte tegurit teistes valdkondades, mitte kui keskset teemat. Isegi kui teema tõstatakse, siis sageli negatiivses võtmes. Statistikast on näha, et kuigi erivajadusega inimesi puudutavate artiklite arv Suurbritannia ajalehtedes on viimasel kümnendil tõusnud, on ka tõusnud artiklite osakaal, mis tegelevad teemaga negatiivses võtmes. Õhku on visatud kahtlustusi erivajadusega inimeste hüvitiste ärakasutamise osas. Mõni autor on läinud nii kaugele, et seostab nende toetuste liigset ekspluateerimist majanduse taandumisega, st et toetusi võivad mõningatel juhtudel saada inimesed, kes seda tegelikult ei vaja ning raha saaks kasutada kuskil mujal.

Eestis tundub suhtumine erivajadusega inimestesse, nii nagu väiksemale riigile kohane, individuaalsem ja soojem. Meedia keskendub erivajadusest rääkides pigem konkreetsetele näidetele, kas siis üksikisikute või ettevõtete näol, mitte ei vaata erivajadusega inimesi kui statistilist näitajat. Muidugi on ka siin isikuid, kelle jaoks erivajadusega inimesi puudutavad küsimused on vastukarva. Ometi ei tohi ühiskonda mõõta selle üksikute mustade lammaste järgi. Loodan, et meedia inimlik lähenemine ja positiivne vaade rasketele probleemidele hakkab kunagi ka neile külge.

Mida on teinud Sinu ülikool, et kaasata rohkem erivajadusega inimesi?

Sten: Skidmore College üritab olla kõiki kaasav ja turvaline koht igale inimesele. Paratamatult on alati midagi, mida saab teha paremini. Puudujääke on ligipääsetavuses. Näiteks tuleb avada käsitsi rikkis automaatseid uksi, see on aga ratastooli kasutajatele väga keeruline. Õnneks on paljud inimesed abivalmid. Mõistan ka seda, et paljud vähenenud võimetega inimesed soovivad olla nii iseseisvad kui võimalik. Koolis on üks hoone, kuhu ratastoolis inimesed peavad lifti leidmiseks sisenema maja tagant. See on omakorda võib tekitada neis tunde, et neid ei taheta eesuksest sisenema. Õnneks on meil koolis vähe trepiastmeid, enamikes kohtades on olemas kaldteed. Kasutatud on naturaalset künklikku maastikku, kuid mõned järsud langused võivad tekitada ohtlikke olukordi. 

Raske on leida kõigile sobivaid lahendusi ilma avameelse diskuteerimiseta. Koolis on erivajadusega inimeste suhtes mõned eelarvamused, mille lahendamiseks on vaja vestelda kartmatult kõikide osapooltega. 

Oliver: Warwicki ülikooli lähenemist erivajadustele peetakse üldjoontes heaks. Seda nii küsimustes, mis puudutavad nii füüsilisi kui ka vaimseid erivajadusi. 

Igasse ülikooli hoonesse, mis on vähemalt kahekorruseline, on paigaldatud lift ja igalt trepilt või selle lähedusest leiab kaldtee, mis lahendavad suurema osa liikumisprobleemidest. Hoonetest, mida külastab päevas suur hulk inimesi (nt. raamatukogu) leiab ka eraldi lifti erivajadusega inimestele.

Õpiraskustega inimestele korraldatakse õpitubasid ja antakse eksamitel erivajadusest lähtuvalt eritingimused. Seejuures saab ka ülikoolis minna arsti vastuvõtule, et teha kindlaks eelnevalt tuvastamata häired. Õpiraskust võib tõestada ka ükskõik mis riigis eelnevalt arsti poolt väljastatud dokument. Lisaks saab taotleda finantsabi, kui riik või kindlustus ei kata kulusid vastavalt vajadusele.

Juhul kui õpilastel tekib raskusi vajalike teenuste kättesaadavusega, on võimalik pöörduda inimese poole, kes esindab erivajadusega tudengeid nõukogudes, või samade õigustega õpilaste valitud erivajadusega õpilaste esindaja poole. See tagab, et ülikooli teenused käivad kaasas ajaga ning õpilaste hääl on kuulda ka kõige kõrgemas ringis.

Mida saab Sinu arvates ülikool oma lähenemises parandada ja kuidas?

Oliver: Pean mainima, et Warwick on õpilaste arvult pea kaks korda suurem kui Tartu ülikool. Ülikooli suurusest tingituna (ca 24 000 õpilast) esineb Warwickus sama fenomen, mis tundub Inglismaad üldiselt vaevavat – õpilane muutub tihti statistiliseks numbriks. Eelpool esitatud teoreetiline tugi, mida ülikool pakub, ei leia veatut praktilist rakendust. 

Eelneval aastal tekitas õpilaste seas furoori juhtum, kui arstitudeng, keda vaevasid nii psühholoogilised kui ka füüsilised probleemid eemaldati ülikoolist erivajaduse tõttu. Usuti, et antud õpilane ei ole võimeline patsientidega tegelema. Ometi leidis selline seisukoht vastuseisu nii autonoomselt meditsiini professionaalide kogult, kui ka administratsiooni liikmetelt, kes olid õpilasega lähemalt kokku puutunud. Kahjuks ei suudetud otsust muuta ja õpilane eemaldati.

Antud juhtum paljastas kaks probleemi – kogus, mis hindab, kas õpilane kvalifitseerub eritingimustele hindamisel ja tööde esitamisel, ei ole ühtegi liiget ülikooli haiglast ega vaimse tervise meeskonnast. Lisaks ei kuula nõukogu väliseid nõuandeid inimestelt, kes on kompetentsemad hindama õpilase seisundit kui nõukogu ise, mis koosneb ülikooli filosoofia professoritest inseneri professoriteni.

Olles isiklikult eemal ülikooli kõrgematest võimukandjatest, tundub, et antud probleemidele leidub lihtne lahendus – kaasata nõukogudesse nii õpilasi kui ka oma ala professionaale. Antud liikmed tooksid ülikooli inimlikuma ja mõistlikuma lähenemise.

Kasutatud allikad:

Briant, E., Watson, N. and Philo, G., 2011 Bad News for Disabled People: How the Newspapers are Reporting Disability. Project Report. Strathclyde Centre for Disability Research and Glasgow Media Unit, University of Glasgow, Glasgow, UK. Kättesaadav: <https://www.gla.ac.uk/media/Media_214917_smxx.pdf>.

Efert, T., 2019. Erivajadustega Inimesed Teevad Tänuväärset Tööd. [online] Maa Elu. Kättesaadav: <https://maaelu.postimees.ee/6727421/erivajadustega-inimesed-teevad-tanuvaarset-tood?_ga=2.56532779.1892768783.1592928686-1247488830.1546192759> [Accessed 29 June 2020].

Liiva, S., 2020. Raske Puudega Pisipiiga Sai Lastefondi Toel Endale Tugiisiku. [online] Tervis. Kättesaadav: <https://tervis.elu24.ee/3340187/raske-puudega-pisipiiga-sai-lastefondi-toel-endale-tugiisiku?_ga=2.4403440.251183232.1593378624-1247488830.1546192759>.

Ohtuleht.ee. 2020. Ettevõtted julgevad üha enam palgata erivajadusega töötajat | Õhtuleht. [online] Kättesaadav: <https://www.ohtuleht.ee/981757/ettevotted-julgevad-uha-enam-palgata-erivajadusega-tootajat>.