Juulikuu Helpificu sõber on näitleja ja lavastaja Alo Kõrve, kes abistas eriolukorras riskirühma kuuluvaid eakaid. “Üks sõber küsis, kas ma mingi karistuse pärast käin abiks. Kuid ma arvan, et see soov aidata tuli sellest, et mul on auto, mul on leib laual ja aega on ka. Miks ma siis ei võiks aidata?” küsib ta. Esitasime Alole mõned küsimused.

Kuidas Sa kirjeldad ennast viie lausega?

Ma olen kahe lapse isa ja abikaasa. Töötan Tallinna Linnateatris näitlejana ning õpin Tartu Ülikoolis magistrantuuris usuteadust. Aasta või poolteist tagasi avastasin enda jaoks purjetamise. Ostsin purjeka, õppisin YouTube kaudu purjetama ning käisin Gotlandil. Tunne oli hea nii enne kui ka pärast merehaigust. 

Kelleks Sa tahtsid saada väiksena? Kas näitlemine oli mõtetes juba noorest east alates?

Väiksena tahtsin saada põllumeheks. Ma olen pärit Jõgeva lähedalt maakohast, väiksena kündsin põldu ja tegin muid aiatöid. Mulle üleüldse meeldib aias ja kodus toimetada. Praegu on küll innovaatilisi lahendusi, mis kaasa aitavad, näiteks robot abistab muru pügamisel. Minu meelest väga äge asi. Enne kui näitlejaametini jõudsin, õppisin ka aasta juurat. See oli minu jaoks üks vaheetapp. 

Mida pakub Sulle töö näitlejana?

Näitlemine on mulle palju pakkunud: see on mind muutnud olemuslikult ja seesmiselt ning samuti avardanud kõvasti maailmapilti. Teatrikoolis algasid koolipäevad hommikul vara ja lõppesid päris hilja, umbes nii üheksast hommikul kuni üheteistkümneni õhtul. Kõik need neli aastat olime koos samade inimestega, see andis palju juurde sõpruse tekkimisele ja koostööle. Võin õelda, et näitlejaamet on mind väga rikastanud.

Milliseks rolliks valmistumine oli kõige kurnavam ja aeganõudvam? 

Macbethi roll nõudis minult hästi palju tööd. Ma olen väga süstemaatiline õppija ning nägin palju vaeva, et teha endale selgeks selle rolli komplekssus. Ma leian, et selleks etteasteks ette valmistamine on aidanud mul mõista ja näha erinevaid erivajadusi ning vähemalt püüda aru saada, kus on see hetk, kus midagi on juhtunud ja miks see juhtus. Me tuleme ju ilma üsna puhta lehena ning heade kavatsustega. Kuskil võib midagi juhtuda ning keegi ei ole selles eest kaitstud.

Oled olnud ka lavastaja rollis. Mida selline väljakutse pakub ja võimaldab?

Eks iga asi õpetab mingi moel. Lavastajana pead hoomama suuremat tervikut. Kui näitlejana oled ruumis ja teed kõike võimalikult hästi, mida sina pead tegema, siis lavastajana pead aru saama, kuidas see tegevus mõjutab kõrvalruume, kuidas teised mõjutavad meid. Lavastaja peab suutma kokku viia holistilise pildi, samuti peab ta oskama delegeerida, et seda saavutada.

Üksteise abistamine meie ühiskonnas ei tundu olevat kuigi populaarne. Mis põhjustab Sinu arvates hirmu abi küsida? Kas kõik saavad endaga juba praegu piisavalt hästi hakkama?

Eestlane on ikka selline, et saab kuidagi hakkama. Ma olen ise samasugune, et pigem ei küsi abi, aga abivalmis olen ma ikka olnud. Mäletan, et vanematekodus maal elades tegime naabritega koos tööd ja abistasime üksteist. Olen ise ka rääkinud naabriga, et ostame midagi kahepeale ja saame koos kõik tööd tehtud, aga vahel ei toimi see ikka nii ladusalt kui tahaks. Helpific tundub olevat üks selline asi, mis aitab seda muuta. 

Eelmise aasta sügisel oli mul aega ning tahtmine saata midagi korda. Nägin kohalikus lehes kuulutust, et saab aidata inimestel käia väljas, poes või üritustel. Helistasin, käisin kohal ning täitsin ankeedi. Ja jäin vastust ootama, siiamaani ootan. Küllap kadus mu ankeet ära kuhugi paberirägastikku. Eriolukorra ajal tuli Kogukond Aitab äpp, mis nüüd siis Helpificuga on ühinenud, ja see toimis. Tuli abipalve ja läksin appi. 

Mul üks sõber uuris, kas ma mingi karistuse pärast käin abiks. Ma arvan, et see soov aidata tuli sellest, et mul on auto, mul on leib laual ja aega on ka. Miks ma siis ei võiks aidata? See tükki küljest ära ei võta. Tegelikult on meil kõigil see aeg olemas, kui me tahame. 

Mida arvad üksteise aitamisest? Kas oled kuidagi ka ise oma aega panustanud mingisse ettevõtmisesse?

Eriolukorra ajal käisin Kogukond Aitab äpi kaudu paaril korral mõnele vanaprouale poest toitu toomas. See aitamine jätab hea tunde. Viisin ühele prouale, kellel oli süda nõrk, toidukoti ukse taha. Eriolukord tekitas temas hirmu ning kurnas veelgi rohkem südant. Ära minnes lehvitas ta akna peal. Ta helistas mulle ka poolteist kuud hiljem ja ütles, et nüüd on juba parem ja küllap oli pidev muretsemine see, mis lõi südame rütmist välja.

Milline oli Sinu arusaam erivajadusest noorena ja kuidas on see aastatega muutunud?

Ma olen üles kasvanud Nõukogude perioodil. Tollel ajal teadsin, et erivajadus on väljaspool normaalsust. Leian, et elu on mind kasvatanud, kuna nägin oma vanavanemaid vajavat aina rohkem erilist tähelepanu. Neil tekkisid omad erivajadused. Elu õpetab ja kasvatab ning need, kes on õppinud ja kogenud seda, võivad aidata seda teistel mõista.

Kas Sinu arvates on Eesti ühiskonnas tabuteemasid? 

Need kõlavaimad tabuteemad on samasooliste abielu ja Black Lives Matter liikumine. Ma püüan mõista ja aru saada neist inimestest, kes tõesti selle vastu on, kes ei oska sellega tulla toime. See ei anna midagi, kui kohe on juba kõik ette ära otsustatud, see hoiab kinni eelarvamustes. Oluline on teisi kuulata ja üritada mõista. Ega ei pea kohe kõigele jah ütlema ja nõustuma. Diskuteerimine ja avatult suhtlemine aitab ehk veidike muuta kellegi maailmapilti.

Milline on ligipääsetavus teatris? Mida Sa arvad ligipääsetavusest üldiselt?

Tallinna Linnateatri maja ei ole algselt teatriks mõeldud. Seega meie majas on see üpriski suur probleem. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis peaks ka linnateater saama selliseks teatriks, kus saab tulla Taevalavale teatrit nautima ka erivajadusega inimene. Me oleme ligipääsetavuse teemaga juba tegelenud, sest vaegkuuljatele on Põrgusaalis eraldi rida, kus on süsteemid, mis aitavad neil paremini kuulda ja mõista etendust. 

Ligipääsetavuse poole pealt ei pöörata sellele enne tähelepanu, kuni see hakkab mõjutama meie endi elu. Nagu oli linnavalitsuse majaga kui linnapeal tekkis probleem, et ta ei pääsenud tööle. Suur osa sellest on märkamine, oskus ette näha ja mõelda. 

Oled asunud õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Oled ka öelnud, et seal on väga terve, kaasaegse ning julge mõtlemisega inimesed. Kuidas see väljendub? Kas see on ühiskonna õnnevalemi üks osa?

See mõte tuli sellelt pinnalt, et enne kooliminekut ei teadnud ma sellest just eriti palju. Kui ma ütlesin kolleegidele, et lähen usuteaduskonda, siis kõigi reaktsioon oli, et mis see nüüd on, et noh jälle jama, ma nüüd täitsa ära pööranud. 

Pärast asjade uurimist olen märganud, et asja võetakse tõesti vabalt ega suruta midagi peale ühe nurga alt. Kõik käib koos teadusega. Eks me kõik püüame aru saada, kuidas me oleme tekkinud ja kuidas kõik meie ümber toimib. Keegi ei pea dikteerima, et sa ei tohi kirikus käia, või sa ei tohi uskuda. 

Teadmatusest tekivad eelarvamused. Inimene lihtsalt ei tea ega ole uurinud ning loob endale mõne üksiku infokillu pealt eelarvamused. Me oleme harjunud vaatama usku kui kindlate reeglite kogumit, mida järgida. Tegelikkuses võib see olla palju laiem. Tänane maailm on palju avaram ja avatum. See, et sa millessegi usud ei välista teistega, kes seda ei usu, suhtlemist. Me võiksime ju rahulikult kõike vaadata ja mõelda, kas on midagi teiselt õppida või mitte. 

Mis on Sind elu jooksul enim mõjutanud?

Ma hakkasin pea viis aastat tagasi tegelema taliujumisega ning ma teen seda talviti iga päev. Ma lähen ujuma pärast proovi või etendust. See on osa laiemast teemast, kuid see on mind palju muutnud. Mitte ainult tervise osas, vaid mentaalselt. 

Milline on Sinu ideaalne päev?

Ideaalne päev on siis, kui saab võtta hoo maha ja mõtestada elu enda ümber. Kogu aeg ei pea midagi tegema ja kuskil olema. Eriolukorra algusega pandi ka teater kinni ning siis mul olidki ideaalsed päevad. Sain keskenduda rohkem koolile, mis hoidis töös mu aju. Jõeäärset rada jalutades sai kõike palju rohkem kogetud, nii linnulaulu kui veevulinat. Ma ei käinud seda rada trenni eesmärgil, vaid lihtsalt mõtisklemiseks. Hoo mahavõtmine ja enese elu mõtestamine rikastas mind tunduvalt. Ma märkasin ja kuulsin rohkem. Ühe taime juures tegin iga päev pildi, nii oli tore näha taime võrsumist.