Helpific vabatahtlikud ja abistajad

Zuzu: minu missioon on jätta tulevastele põlvedele vähemalt sama hea koht elamiseks, kui see meile anti

Parkmetsas piknikutekil istuv sinises kleidis ja tumepruunide juustega naine naeratab kaamerasse.
Zuzu Helpificu piknikul Sütiste parkmetsas. Fotograaf: Priit Grepp

Helpificu augustikuu sõber on keskkonnaaktivist Züleyxa “Zuzu” Izmailova, kes on oma lähedase kaudu kokku puutunud ka erivajadustega. “Olen täheldanud, et tihtipeale ei soovi inimene olla kellelegi teisele koormaks, isegi kui on keerukas kodust välja saada, käia poes või kohvikus. Pigem vaikitakse, kui otsitakse abi,” ütleb Zuzu. Ta usub, et koos saame luua ligipääsetavama ühiskonna.

Esitasime Zuzule mõned küsimused.

Kuidas Sa kirjeldaksid end viie lausega?

Ma olen aktiivne inimene, mulle meeldib ületada hirme ja võtta ette uusi väljakutseid. Seega võin väita, et olen ka julge. Peale selle olen kolme lapse ema, mis võtab väga suure osa minu ajast, aga ma naudin seda täiel rinnal. Ma pean väga oluliseks pere ja lähedastega aja veetmist, minu arvates on see elus kõige olulisem.  

Kelleks Sa tahtsid saada väiksena?

Väiksena tahtsin saada loodusfotograafiks, et luurata Serengeti tasandikel lõvide järgi.

Miks just loodusfotograafia? Mis Sind looduse juures kõige enam kõnetab?

Kui ma olin noor, siis köitsid mind loodusfilmid ja loodus. Jälgisin põnevusega Jacques-Yves Cousteau filme, isegi kui kogu see kaamera ja videotehnika ei olnud veel nõnda arenenud kui praegu. See pakkus mulle tõsiselt huvi ja seetõttu ma kujutasingi ennast tegemas sedasama. Huvitav on jälgida looduses aset leidvaid protsesse. 

Kust saavad alguse kliimaga seotud probleemid? Kuidas seda parandada/muuta?

Ma olen alati teadnud, et loodus on oluline, aga poliitilisel tasandil hakkasin sellega tegelema siis, kui olin saanud emaks. Hakkasin süvitsi tegelema sellega, kust saavad alguse probleemid. Need saavad alguse poliitikute otsustest või otsustamatusest. Üks viis, kuidas seda muuta, on ise olla aktiivne ja pürgida otsustajate hulka.

Mida arvad väitest, et ühiskond on loodud teatud inimeste grupile?

Ühiskond on võib-olla loodud teatud grupi inimeste poolt. Ma ei ole 100% nõus, et ühiskond on loodud teatud inimeste grupile, kuna see jätab mulje, et seda ei saa muuta. Mulle meeldib mõelda, et me saame luua ligipääsetavama ühiskonna. Hetkel on näha, et kõik inimesed ei saa aktiivselt ühiskonnaelust osa võtta ja sellesse panustada.

See on ka üks murekohtadest, millele võiks Eestis rohkem tähelepanu pöörata?

Jah, kindlasti. Ma olen aastate jooksul puutunud kokku erinevate inimestega, kellel on, kas liikumisprobleemid või muud erivajadused, mille pärast ei saa nad samaväärselt osaleda ühiskonnaelus võrreldes keskmise terve inimesega. Erivajadusega inimeste hääl ei jää kõlama. Ma ei oska öelda, kui palju on Eestis poliitikuid, kellel on mingi erivajadus. Vaadates muid riike ja nende poliitikuid, siis on rohkem näha, et erivajadus ei ole neil takistanud tegelemast poliitikaga. 

Millisest Eestist unistasid lapsena? 

Tegelikult ei mõelnud ma lapsena sellest, milline peaks olema unistuste Eesti. Unistasin sellest, et kõik inimesed oleksid terved ja haigetel loomadel on koht, kus nende eest hoolitsetakse. 

Kui Sa saaksid olla üheks päevaks keegi teine, kes Sa oleksid ja miks?

Ma ei suuda kohe öelda, võib-olla võiks olla väga rikas, et saaks rohkesti annetada ja nõnda aidata. Võib-olla ma oleksin mõne riigi juht, kes teeb väga olulisi otsuseid, aga ma kardan, et sellest ei olekski väga palju kasu. Võib-olla ma oleksin mõni loom või lind, prooviksin lennata. Või oleksin lihtsalt väike putukas, et mõista, kuidas on siis maailm. Teine vaatepunkt ja dimensioon. 

Üksteise abistamine tundub olevat meie ühiskonnas tabuteema, tihti ei julgeta abi küsida. Miks see on nõnda?

Eks see algab lapsepõlvest, perest ja koolist. Ma arvan, et me kõik saame aidata kaasa abi küsimisele kui keegi küsib abi, siis me ei kohtle teda sellepärast halvasti, et ta julges abi küsida, vaid me proovime aidata ja kui me ise ei oska, siis me aitame leida kedagi, kes oskab. Olen täheldanud, et tihtipeale ei soovi inimene olla kellelegi teisele koormaks, isegi kui on keerukas kodust välja saada, käia poes või kohvikus. Pigem vaikitakse, kui otsitakse abi.

Mändidega parkmetsas toimuval Helpificu piknikul on näha rõõmsaid inimesi.
Osad istuvad maapinnal tekil, erivajadusega 2 vanemat naist ratastoolis ja toolil,
üks noormees roosa jaki ja beežide pükstega seisab püsti ja vaatab kaugusesse.
Züleyxa Izmailova suvel piknikul koos Helpificu liikmete ja sõpradega. Fotograaf: Priit Grepp

Milline on Sinu isiklik kogemus erivajadusega inimestega? 

Minu kõige raskem ja värvikam kogemus oli siis, kui mu õde oli veel elus. Ta põdes vähki ning selle vähiravi kõrvalmõjud olid nõnda tugevad, et ta lõpuks ei saanudki ise liikuda. See lasi mul paremini märgata probleeme ühiskonnas just ligipääsetavuse vaatenurgast ning mõista, et väga paljud probleemid ei pruugi olla üldse nähtavad.

Minu lapsepõlve naaber oli selgroo kahjustusega ning ta ei saanud liigutada käsi ega jalgu nagu oleks vaja. Seega juba lapsest peale puutusin kokku erivajadustega, nii et see takistas mul eelarvamuste tekkimist.  

Mis on selles elus Sinu isiklik missioon? 

Minu missioon on jätta tulevastele põlvedele keskkond maha vähemalt sama hea kohana, kui see meile anti. Tundub, et see on käest libisemas. Me peame rohkem vaeva nägema kõik koos selle nimel.

<- Tagasi kategooriasse