Helpificu Inimesed jutusari viis meid Kadrioru pargis kokku pensionärist Marega, kellega rääkisime lähemalt internetiplatvormidest, abistamisest ning hoolivama Eesti loomisest. Maregi on abistanud oma eakat naabrit, kõiges, milles vaja. Ise nimetab ta seda märkamiseks. Esitasime Marele mõned küsimused.

Kas Te olete oma elu jooksul teinud vabatahtlikku tööd – aidanud erivajadusega inimesi või eakaid?

Ma olen, aga mitte selles mõttes, et ma olen kusagilt otsinud, keda abistada. Mul oli üks juhus. Nimelt jäi üksikuks üks naaber, kelle lapsed elasid Saaremaal. Ma abistasin teda.

Kui tihti ja mis ülesannete juures Te teda abistasite?

Kõiges, milles vaja. Kui ma läksin poodi, siis andsin kella ja küsisin, kas tal on midagi vaja. Ta ei näinud hästi, nii et aitasin tal pabereid täita, kella keerata, vaatasin, kas on vaja koristada. Seega oli abistamine vajaduspõhine.

Kas ühine panustamine kogukondlikku heaollu on Teie arvates vajalik ja kuidas seda teha?

Ühes suures majas oleks hea teada, kes seal elavad, kas seal on neid, kes vajavad abi. See tähendab ka abistajale seda, et ta ei pea minema mõnda teise kvartalisse, vaid et abivajajad on sealsamas lähedal.

Kui oleksite president, siis mida Te esimesena muudaksite? Mida tuleks meie Eesti süsteemis muuta?

On üks asi, millega ma kokku puutusin veidi rohkem kui aasta tagasi. Kui mu õde haigestus, siis tuli ta paigutada hooldushaiglasse ja sealt edasi hooldekodusse. Kuus tuleb seal maksta 1100 eurot. Nuputasime koos, kuidas seda lahendada, et see ei oleks nii tuntavalt laste ja lastelaste õlul.

Ja teine asi. Ma ei saa aru pensionite seitsmeeurosest tõusust. Ma teeksin sellise fondi, kuhu kõik pensionärid saaksid anda selle seitse eurot, et selle rahaga tehtaks midagi suurt, näiteks korda Linnahall või infrastruktuur. Või saaksid selle raha Päästjad. Selline pensionitõus ei päästa neid, kellel on pension väga väike, ja neil, kellel on enam-vähem mõistlik, ei muuda see seitse eurot midagi – Solarise all Gustavi kohvikus maksab üks kohv, kook ja pool pirukat seitse eurot. Niisugused asjad kriibivad hinge. Soovin, et kõik ei taanduks jubedale populismile valitsejate hulgas, vaid tõesti vaadataks, kuidas seda rahvast hoida, toita ja kaitsta. Võibolla siis toimub teisiti ka vanurite eest hoolitsemine. Kohalikud hoolekandeasutused saavad ehk välja selgitada need inimesed, kes vajavad vaimset abi, kelle juurde võin minna ja lugeda ette ajalehte, mis mul veel postkastis käib. Varsti enam ilmselt ei käi.

Kas Teie arvates on praegu ühiskonnas eakate ja erivajadusega inimeste suhtes negatiivset suhtumist rohkem kui peaks? Tihti pensionärid räägivad, et neid pole ühiskonda enam vaja, et nad on pildist kõrvale jäetud.

Ühtpidi on see ammune suhtumine. Töötasin pikka aega puhastusfirmas töödejuhatajana. Meie uus juhtkond ütles, et üle 40-aastaseid ei ole mõtet tööle võtta, sest nad ei ole õppimisvõimelised. Aga ma arvan, et see suhtumine on muutunud. Kui käia suurtes kaubanduskeskustes ja suurtes poodides, siis seal on tööle võetud üsna eakaid ning füüsilise ja vaimse puudega inimesi. Võibolla ei ole need kõige hinnatumad töökohad ja palgad on seal ka väga väiksed. Ma ise ei tööta, aga ma ei tunne, et olen kuidagi kõrvale jäetud.

Kuidas Te sisustate oma päeva?

Praegu olen Kadriorus, käin üsna palju kinos ja sõbrannadega väljas. Elan Kesklinnas, mul on Artise kino lähedal, käin väärikate kinohommikutel. Olen jäänud üksikuks, aga aitan oma õe peret.

Kas Te olete interneti kasutaja?

Jah, olen ikka.

Meil on Uberid ja Taxifyd – olete Te läbi äppide näiteks taksot tellinud?

Olen ise hakkama saanud, mul on oma auto. Olen küll kasutanud Tulika taksot, aga taksoäppe mitte. Ma ei ole äppindusega hästi kursis.

Vabatahtlikus töös osalemine on kolinud rohkem internetiplatvormidele – keegi paneb oma abipalve üles ja keegi saab sellele internetis vastata. Mis Te sellest arvate, kas see võib inimesi omavahel rohkem kokku viia või tekitab see teatud hirme? Kui keegi paneb näiteks üles abipalve, soovib, et keegi aitab tal minna jalutama. Kas teie oleksite nõus abistama, kui Teil on aega ja võimalusi?

Ühtepidi küll. Aga see võib tekitada hirme. Tõesti kardetakse neid abistajaid. Ka sugulased kardavad neid abistajaid, sest elu on näidanud, et väga palju on nö Liis Haavleid. Võõraste juurde minna ei tahaks. Minu vastaskorteris elab 89-aastane inimene ja teda ma abistan kui naaber, kui talle on vaja midagi tuua. Kui lähen alla postkasti juurde, siis küsin ikka, kas toon tema lehe ka ära.

Tegelikult Te teete vabatahtlikku tööd. Te märkate, kus on abi vaja, lööte võimalusel kampa.

Ma ütleksin, et see pole vabatahtlik töö, see on lihtsalt märkamine. Märkamist võiks rohkem olla. Nii riigi tasandil kui ka nendes suurtes majades – kus on nii, et kui hais hakkab levima, siis alles avastatakse, et keegi on surnud. Märgata rohkem oma naabreid, see on esmane, mida võiksime teha nii oma kogukonnas kui riigis tervikuna.

Rohkem märkamist ja hoolivust. See on väga hea sõnum, millega lõpetadagi see intervjuu.