Helpific vabatahtlikud ja abistajad

Terved inimesed arvavad, et neile ei saa erivajadus tekkida

Mehhiko seltskond Kadrioru pargis. Foto: Priit Grepp

Tabasime sügisel Kadrioru pargis Mehhikost pärit abielupaari, kes elab ja töötab Tallinnas. Jalutamas olid nad koos külla sõitnud sugulastega. Esitasime mõned küsimused abistamise, sotsiaalsektori, aga ka unistuste kohta ning uurisime, kuidas mõjutab erivajadus inimeste elu Mehhikos.

Kas te olete midagi kuulnud või olete mõelnud teha vabatahtlikku tööd? Mida te arvate vabatahtlikust tööst?

Mees 1 – Muidugi on see oluline. Põhiline küsimus on, kui palju aega kellelgi on nädalas ja kui palju energiat. Näiteks minu puhul ei ole mul nii palju energiat, kui ma sooviksin, et aidata või teha midagi sõpradega. Mulle on see energia vallas kulukas, ütleme nii. Ma mõtlen, et äkki on talvel lihtsam teha, kuna sa aktiivselt otsid endale tegevusi väljaspool kodu tegemiseks, kuna midagi muud pole teha. Ei tea, kas see nüüd kõlas loogiliselt.

Inimesed paluvad läbi Helpificu platvormi tihti abi, näiteks vanemaealised inimesed, kes tahavad lihtsalt kellegagi rääkida või väljas paar tundi jalutada või et keegi saadaks neid kontserdile vms. Mida te arvate sellistest innovaatilistest platvormidest, kui riik ei suuda neid teenuseid pakkuda ja inimesed kogukonnas teevad seda ise?

Mees 1 – See kõlab hästi, kuna ma arvan, et hetkel on inimestega väga raske kontakti luua. Isegi lihtsalt teistega rääkimine on keeruline. Ja ma pole kindel, et valitsusel on võimekust või kohustust midagi sellist teha. Ma ei teaks, kuidas seda reguleerida seadusega. On oluline, et kogukond teeb midagi ise ja üritab luua selliseid sidemeid, kuna teisiti seda väga ei juhtu.

Naine 2 – Ma olen osalenud mõnel vabatahtlikul üritusel, kus olen õpetanud naistele tehnoloogiat või käinud koolides ja näidanud lastele, mida arendaja töö endast kujutab. Aga need on ainult sellised ühekordsed üritused. Raske on neid teha, kuna see toimub vaid üks kord aastas või millal iganes ettevõte või kogukond seda jälle teeb. Tahaksin näha platvormi, kus seda planeerida saaks ja järgmiseks ette valmistuda.

Mehhikos on erivajadus perekonna kohustus

Meie platvormi eeliseks ongi see, et tegemist on ühekordse abiga. Sa võid alati vaadata, kas pole uut abipalvet tulnud ning mõelda, et nüüd sul on aega või kui lähed nagunii poodi, siis saad abivajajale ka vajalikud asjad osta. Te ütlesite, et olete siin turistid. Kuidas on olukord Mehhikos, rääkides erivajadusega või eakatest?

Naine 1 – Mehhikos on inimesed enamasti perele orienteeritud. Kui sul on sugulane, kes on erivajadusega, siis on see perekonna moraalne kohustus tema eest hoolitseda. Alati seda ei jõuta ja alati ei saa see reaalsuseks, kuid valitsus teeb väga vähe. See on haruldane, kui valitsus sekkub või poliitikud aitavad erivajadusega inimesi. Halvim stsenaarium on, kui su pere hülgab su ning, eriti psüühiliste erivajadustega inimeste puhul, sellisel juhul on nad väga haavatavad ja võivad tänavale elama sattuda. See on rohkem nagu moraalne kohustus, kuna meil on suured pered ja see kaasneb sellega. Tegelikult on seadusega keelatud oma sugulast, kes on erivajadusega, hüljata, aga paljud siiski teevad seda. Meie peredes on kogukonnatunne ja nii see käib.

Ma märkan siin mõningaid kultuurilisi erinevusi. Eestis on meil väikesed pered, aga Itaalias ja Mehhikos suured. Kas vabatahtlik töö on Mehhikos populaarne? Millised on suurimad organisatsioonid või kas teil on selliseid vabatahtlike organisatsioone, kes näiteks võitlevad erivajadusega inimeste õigust eest?

Mees 2Teletón. Jah, viimased 18 aastat on olnud iga-aastane üritus, kus kõik suurimad telekanalid koguvad ühiselt raha suurteks haiglateks või rehabilatsioonikeskusteks üle riigi, aitamaks erinevate erivajadusega inimesi. Põhiliselt on tegemist laste, seal osalemiseks peab olema alla 18aastane. See on väga suur üritus. Nüüdseks on loodud juba umbes 20 maailmaklassi kõrgtehnoloogilist asutust erivajadusega inimeste eest hoolitsemiseks.

Kogukondade kaasamine on oluline

Kui Sa saaksid olla president, siis mida Sa teeksid? Mis oleks Su järgmine samm?

Naine 1 – Suunaksin rahastust programmidesse. Kogukondasid on võimalik kaasata, kuid ei saa oodata, et see juhtuks üleöö. Sellisteks juhtudeks peab olema avalikku raha ja inimeste jälgimist, kui nad satuvad sellistesse olukordadesse, kus nad hüljatakse ja nad on üksi või kui neil isegi on sugulasi, aga nad ei hooli. 

Kadrioru park. Foto: Priit Grepp

Mees 1 – Ma arvan, et põhiline idee on selles, et kedagi ei tohiks hüljata. Enamikes neist situatsioonidest ei ole tekkinud kellegi süü läbi. Need on enamasti asjad, mis lihtsalt juhtusid ühel või teisel põhjusel ja seda ei saa ette teada, kellel võib mingi erivajadus tekkida. Peab olema sotsiaalne struktuur, mis toetab kõiki ja kõik ka panustavad sellesse. Teine osa sellest on muidugi see, et pakutav teenus peab olema mõistlik ja piisav kõigi jaoks, seega siin tuleb mängu tasakaal ja see ongi keeruline. 

Mis on Sinu isiklik eesmärk elus ja kuidas Sa plaanid seda saavutada?

Naine 1 – Ütleksin, et lihtsalt olla õnnelik, elada rahulikku elu oma pere ja abikaasaga. Teha oma osa ühiskonnas, mitte otsida tülisid ja olla oma kogukonnaga kooskõlas.

Naine 2 – Alles otsin enda eesmärki.

Mees 2 – Mulle meeldib rahu, loodus ja oma pere ja sõpradega veeta koos kvaliteetaega ning see ongi see, mida ma tahan. Et oleks keegi, kellega oma elu jagada.

Mees 1 – Üsnagi sama, mis juba öeldi. On ka teisi eesmärke, näiteks äriliselt või akadeemiliselt millegi saavutamine, aga see on lihtsalt lisaks eelnevalt öeldule.

Milliseid stigmasid teil Mehhikos on erivajadusega inimeste ja eakate kohta on? Meil Eestis Vene ajal peideti erivajadusega inimesed spetsiaalsetesse institutsioonidesse ja kodudesse ja me ei näinud neid tänaval. Praegugi teeme stigmadega palju tööd ja paljud inimesed endiselt ei saa aru, mis erivajadus on ning et nad on tavalised inimesed.

Mees 2 – Suurim asi on ilmselt see, et terved inimesed arvavad, et neile ei saa mingi erivajadus tekkida. See on tegelikult vale, kuna umbes 75% erivajadusega inimestest olid terved inimesed, aga said erivajaduse mingil põhjusel, näiteks mingi õnnetuse tõttu.

Inimeste heaolu sõltub rahast

Aga kuidas on lood ligipääsetavusega?

Mees 1 – Mida ma tahtsingi öelda on see, et me ei paku Mehhikos piisavalt teenuseid ja toetust.

Mees 2 – Sul peab olema raha.

Mees 1 – Jah, kui sul on raha, siis on olukord võib-olla normaalne. Kui mitte, siis peab kannatama. Nad muutuvad haavatavamaks selles mõttes, et tegu on nagu lumepalliga – alguses ei saa sa midagi teha ja hiljem muutub see veelgi suuremaks probleemiks ja nii edasi.

Mees 2 – Olukord on halvem naistel ja neil, kes elavad mahajäetud kogukondades eikuskil.

Miks naistel on olukord halvem?

Mees 2 – Sest me tuleme ebavõrdsest ühiskonnast.

Meil kõigil on erinevad oskused, kuid kui oleks miski, mida saaksid ühiskonnale pakkuda, näiteks meil oli suur projekt, kus küsisime, kuidas kogukonnaliikmed saaksid midagi pakkuda. Mõned saavad näiteks aidata inimesi arvutiasjades, mõned saavad jalutama minna, mõned eakatel aknaid pesta ning mõned kurtidel telefonikõnesid aidata teha. Mis on see, kui Sul oleks aega ja võimalust, mida Sina saaksid pakkuda ühiskonnale või kogukonnale?

Mees 1 – Ma arvan, et see oleneb. Kõigil meil on erinevad oskused ja iseloomud. Näiteks mul oleks üsna raske aidata akende pesemisega seljaprobleemide tõttu või näiteks ma olen rohkem introvertne. See kitsendab valikuid, kus saaksin aidata. Või mõni inimene on väga jutukas. See tuleb neil loomulikumalt välja. Ma arvan, et see oleneb.

Naine 1 – Ma näeksin ennast näiteks teiste inimeste koertega jalutamas, tegemas nende majapidamistöid või poest neile asju toomas. Ma arvan, et kui see platvorm on su naabritega ühenduses, siis on lihtsam, sest nad on kohe su läheduses. Siis on sul ehk sagedamini võimalik selliseid asju teha.

Mees 2 – Ma teen seda igapäevaselt. Väikesed teod. Mul ei ole praegu aega midagi lisaks otsida. Aga iga päev aitan tänaval kõiki, keda saan – aitan inimesi bussi, nende ratastooli liigutada, aitan neid metroojaama. Ma teen seda iga päev.

Naine 2 – Ma arvan, et seda saab siduda ka tööalaselt. Kui disainid uut projekti ja eriti just tarkvaraga seotud, tihti unustatakse spetsiifilisemad vajadused, mis on teistel inimestel. Ka lihtsalt nendega arvestamine on esimene samm uue teenuse pakkumisel.

<- Tagasi kategooriasse