Veebruar on sõbrakuu ning sel puhul on „Helpificu kuu sõbraks” ühe asemel koguni kaks inimest – Jüri Lehtmets ja Tom Rüütel. Nii Jüri kui ka Tom on erivajadusega ning on ise andnud panuse ka Helpificu loomisesse. Esitasime neile mõned küsimused nende elude, kogukondliku abistamise, koroonaaja ja digilahenduste kohta.

Kuidas kirjeldaksid ennast 3 lausega?

Jüri: Kirjeldaksin end kohanemisvõimelise isikuna, kes proovib igast olukorrast välja pigistada toredust ja rõõmu. Olen olemuselt tasakaalukas. Oluliseks väärtuseks on minu elus kahtlemata vabadus, mida otsin igas elu aspektis.
Tom: Ma üritan näha võimalusi, mida takistused tihtilugu pakuvad. Ma ei takerdu probleemidesse, vaid mõtlen, kuidas nüüd edasi minna. Mulle on öeldud, et mu nägu räägib mitut lugu korraga.

Millised eelarvamused on inimestel seoses Sinu erivajadusega?

Jüri: Eks enamasti eeldatakse, et mu elu on puude tõttu üks igapäevane kannatus ja pingutus. Ehk tihti ei suudeta näha sind mingites rollides, kaasa arvatud suhete loomiseks.
Tom: Ma arvan, et neid eelarvamusi on järjest vähem. Või siis näidatakse järjest vähem välja. Aga mida inimesed arvavad? Vahest seda, et ma olen pisut veider? Ma ei vaidleks sellele ka eriti vastu. Igaüks meist on omamoodi veider. Mulle on öeldud, et ma olen narkomaan. Eks pisut kumab välja ka seda, et kui liikumispuue, siis on kohe kindlasti ka vaimupuue. Teisest küljest inimesed jälle kipuvad, ilmselt haletsusest, juurde kleepima, et liikumispuudega inimene on tubli. Aga alati ei pruugi. Teinekord vajan teravat ora, et midagi ära teha. Enamasti on selleks oraks aeg.

Millega tegeled igapäevaselt?

Jüri: Üldplaanis tegelen Eesti Lihasehaigete Seltsi juhtimise, aga ka muude väikeste kõrvaltoimetustega. Minu suureks armastuseks on elektriratastooli saalihoki. Armastan avastada uusi elamusi ja maitseid.
Tom: Töötan Eesti Töötukassas ja olen tööandjate nõustaja ning minu spetsiifikaks on liikumistakistused. Kui tööandja juures töötab liikumisraskusega inimene, siis mina olen see, kes saab tööandjaid aidata nõu ja jõuga. Lisaks armastan käia jooksmas ning jõudumööda tegeleda Tai poksiga. Ma armastan Saaremaad ning sauna. Teinekord kutsun end sõprade juurde ise sauna. Pean lugu heast huumorist ning seltskondlikest koosviibimistest.

Helpificuga seotud juba päris algusest

Milline on Sinu kokkupuude Helpificuga?

Jüri: Olen Helpificu üks kaasasutajaid, kes nägi vahetult pealt Helpficu sündi Garage48 häkatonil ja sai ka ligi kolm aastat panustatud antud platvormi arengusse reklaamnäo ja kasutajatega suhtluses. Vahel satun ikka ja jälle mõnest Helpifici ettevõtmisest osa võtma.
Tom: Helpificu juurde sattusin Garage48-l, kui Helpific sündis. Olin üks nendest, kes aitas Helpificu luua. Ma usun, et minu ja Jüri puudealased teadmised tulid kindlasti kasuks. Lisaks olen Helpificu kasutaja.

Mis on olnud Su suurim eneseületus?

Jüri: Armastan eneseületusi – olen osalenud nii maratonil kui ka näiteks Militaarlaagris, kuigi liigun elektriratastoolis ja kasutan hingamist toetavat seadet ja vajan enamustes toimetustes kõrvalabi. Kahtlemata nõuab ka rändamine, eriti lennates, parajat eneseületust, aga elamused ja vabaduse tunne on kahtlemata seda vaeva väärt.  
Tom: Raske küsimus. Eneseületus on minna võõra inimese juurde ja öelda, et nüüd on nii, et pean vetsus ära käima. Uus isiklik abistaja on ka eneseületus. Eneseületus oli kodust ära kolida. Samuti tuleb ennast ületada ükskõik, mis avalikul ettekandel. Eneseületus võib olla ka see, kui murtud roietega tuleb end maast püsti ajada ja koju kõndida. Rääkimata siis paljudest suhetega seotud teemadest ning endaga sinapeal olemisest. Mis on nendest suurim? Ma olen päris kindel, et see on veel ees. Mis see olla võiks? Ma arvan et laps.

Kuidas on panustatud Sinu kodukohas kogukondlikku heaollu?

Jüri: Olen kasvanud üles väikeses kohas nimega Lelle, kus on küllaltki ärgas kogukond. Lahedaks näiteks on kohalike meeste veetav jalgpalliklubi FC Lelle. Mehed rajasid klubiruumi tühjaks jäänud kultuurimajja ja ühtlasi rajasid selle ümber külaplatsi, mis talvel muutub korralikuks portedega hokiväljakuks ja jalgpalluritest saavad hokiässad. Kogu idee, rahastus ja ka teostus tuli kohalikult kogukonnalt. Ehk kogukonna eeskuju julgustab ise härjal sarvist haarama ja innukalt unistusi teostama.
Tom: Kui me vaatame Tallinnat, siis ikka küsid naabritädi käest, et kuidas läheb. Tal on hea meel, kui ta saab natuke aega kellegagi päevateemasid arutada. Eriti just pühadeajal on näha, kuidas inimesed soovivad midagi ära teha, kedagi aidata, luua.

Koroonaaeg sundis inimesed kodudesse

Mida uut oled õppinud viimase aasta jooksul seoses koroonaajaga?

Jüri: Seda, et arvutis Zoomitades saab asjad aetud, aga näost-näkku vahetut kohtumist või vahetut sündmust see ei asenda. Samas on pannud avastama ja väärtustama, mis su lähedal on, mitte õhkama, et „küll ikka sooviks sinna ja tänna.”
Tom: Et ma võin ikka üsna tüütu olla. Aga mul on hea meel, et inimesed said tunda seda, mida tunnevad tuhanded inimesed igapäevaselt, et oledki kodus lõksus. Aga küll see neil varsti üle läheb. Sellele pööras tähelepanu ka Eesti Puuetega Inimeste Koda oma kampaaniaga.

Kas eakad peaksid õppima tundma uusi digilahendusi abi saamiseks ja abi pakkumiseks ning miks?

Jüri: Tänapäeva maailmas kahjuks sellest pole pääsu, sest digilahendused on jõudnud nendele elualadele, millest sõltub eaka inimese elukvaliteet. E-tervis ja e-perearst on abiks tervise turgutamisel. Toit saab ukse taha kulleriga. Ja ka abistavad inimesedki hüppavad välja äpist. Kõik need koosmõjus võimaldavad veeta rohkem päevi oma armsate koduseinte vahel.
Tom: Usun, et iga oskus on tähtis. Ma ei arva, et eakad peaksid suutma sukelduda internetimaailma. See võib teinekord ka üsna õudne paik olla. Samas on tore, kui neid huvitab, siis tuleks seda huvi ka täita.

Mis on Sinu elu moto?

Jüri: Otsi igast päevast vabadust ja rõõmu.
Tom: Kui ei proovi, ei saa teada. „Ah, ju näeb, mis juhtub!“ – Alati ei ole see väga täiskasvanulik käitumine.

Kui Sa saaksid ajas rännata, siis kuhu Sa rändaksid ja miks?

Jüri: Kui liikumispuue tahaplaanile jätta siis sümpatiseerib 1930-ndate Lelle, kus igas majakeses asjatas mingi käsitööline või pood ja jalgratas oli ülim liikumisvahend. Ehk selline õdus kogukonna idüll.
Tom: Kusagile sinna 60ndate ja 70ndate kanti, kui tegutsesid sellised bändid nagu Led Zeppelin, Pink Floyd, Queen, The Beatles, Yes, The Who jne. Kus olid kontserdid!

Erivajadusega inimeste probleemidega tegeletakse aeglaselt

Kas arvad, et ühiskond hakkab tulevikus rohkem tähelepanu pöörama erivajadusega inimestele ja mille taha see hetkel takerdub?

Jüri: Eks ühiskond on sunnitud seda vananeva ühiskonna tõttu üha enam tegema. Ega inimesed väga ei vaata endast kaugemale ja ei soovi näha asju, mis neid halva õnne korral või vananedes ees võib oodata. Sageli ei suudeta end asetada teise inimese reaalsusse.
Tom: Sõltub millisest mastaabist me räägime. Ülemaailmselt on olukord päris halb, aga näiteks Euroopas ei saa öelda, et erivajadusega inimeste probleemidega ei tegeleta. Tegeletakse, aga aeglaselt, sest see pole prioriteet. Ma olen aga seda meelt, kui nõrgemas seisus inimesed pole märgatud ja toetatud, siis täpselt nii nõrk see riik ongi.

Üksteise abistamine tundub olevat meie ühiskonnas tabuteema, tihti ei julgeta abi küsida. Kas see on Sinu arvates nõnda ja mida saab teisiti teha?

Jüri: Eks ta on nii küll, sest meie ühiskonna suurim väärtus on sõltumatus ja iseseisvus ja abi küsimine on justkui selle sõltumatuse kujutluspildi purustamine. Et seda kujutluspilti veidigi kokku lappida, siis soovitaksegi iga pakutud abi eest tasuda nii raha kui ka vastuteenetega, pannes sellele nn viisakuse sildi. Ehk inimesed peaks laskma kaitsekihid maha ja andma teistele ja endale võimaluse abistada ennast ja teisi ilma mingi ootuse või valehäbita, nii oleks kõigil võimalus elada märksa vabamat elu.
Tom: Abi küsimine ongi raske, see tuleb enda jaoks lahti mõtestada. Abistamine vabatahtlikult on okei, aga inimesed, kes abi vajavad, vajavad seda sageli pidevalt. Oleks hea, kui abistaja saaks abistamise eest tasu, mis oleks motiveeriv. Kui isiklikuks abistajaks olemine oleks ühiskonnas väärtustatud töö, siis on ka lihtsam abi küsida.

Kas Eesti on erivajadusega inimese jaoks hea koht elamiseks? Miks?

Jüri: On ikka. Meil on võimalused vabalt ringi liikuda nt rongiga. Võimalus veeta mõnusalt aega puhtas looduses. Palju tüütuid asjaajamisi saab teha kodus tänu e-riigi lahendustele.
Tom: On. Järjest parem. Eestis saame, piltlikult öelda, võimuaparaadi mutreid kruvida ning neid õlitada ja seeläbi paraneb erivajadusega inimeste olukord. Meil on pikk tee veel minna, aga lähme!