Helpific vabatahtlikud ja abistajad

Kertu Jukkum: Iga päev on oluline

Kertu Jukkum. Foto: erakogu.

Maikuu Helpificu sõbraks on loomi ja sporti armastav Kertu Jukkum. Küsisime Kertult, kuidas vaimne tervis korras hoida, milline on tema kokkupuude erivajadusega inimestega ning mis projektid on tal parasjagu käsil.

Kirjelda palun ennast viie lausega või ütle, mis Sul parasjagu pähe tuleb.

Inimesed on mulle öelnud, et ma olen loomasõber, maailmarändur, ajakirjanik, meelelahutaja ja saatejuht. Mulle isiklikult ei ole oluline, mis on see peastaatus. Ma püüan olla iga päevaga parem inimene, kui ma olin eile. See on suur ülesanne. Ma olen ikka veel teel sinnapoole. 

Kelleks Sa tahtsid saada väiksena?

Ma tahtsin saada politseinikuks. Mu isa arvas, et ma olen selleks liiga nõrk. Mis oli tõsi. Lapsena ma olin väga nõrk. Siis ma otsustasin ümber, et saagu minust, mis saab, aga ma võtan endale politseinikust mehe. Tõsi, nii ei ole läinud, vähemasti veel.

Kas Sa oled kedagi abistanud ja millega?

Viimased aastad olen ma teadlikult pühendanud ennast loomadele. Nad on minu jaoks see grupp olendeid, kes on ühed nõrgemad ja inimestest kõige enam sõltuvad. Ennekõike olen ma pühendanud ennast kodustatud loomaliigi esindajatele. Varasemas elus on olnud ka lasteteemalisi asju, aga seal on kuidagi… Inimeste aitamine üleüldiselt on komplitseeritum ja võib-olla mina idealistina ei sobi alati sinna maailma. 

Kõik inimesed on erilised

Milline on Sinu kokkupuude erivajadusega inimestega? Kas ja kuidas on Sinu arusaam erivajadusest aastatega muutunud? 

Esiteks on minu ema olnud 35 aastat erikoolis õpetaja. Need noored olid suviti tihtilugu meie juures, samuti olen ka mina veetnud palju aega oma ema koolis. Nii et erivajadusega lapsed on need, kellega ma olen üles kasvanud ja seda juba Nõukogude ajal. Hilisemas elus Ameerikasse kolides olin ma lapsehoidjaks kahele erivajadusega lapsele. Üks oli Downi sündroomiga, väga päikseline tüdruk, ja teine oli ratastoolis. Ma arvan, et mul on erivajadusega inimestega suhteliselt palju kokkupuudet – kas just nende probleemidega, aga ma olen nende elusid kõrvalt näinud.  

Kuidas on arusaam erivajadusesga inimestesse muutunud? Sõltub, mis ajajärku me vaatame, aga Nõukogude ajal oli see võigas. Nad olid lukustatud ja peidetud ning selle ümber oli palju tabuteemasid. Mida aeg edasi, seda rohkem liigume Ameerika suunas, kus erivajadusega inimene on täisväärtuslik ühiskonna liige. Võib-olla natuke erilisem, aga ma arvan, et me kõik oleme väga erilised inimesed, igas mõttes.

Kas ühine panustamine kogukondlikku heaollu on Sinu arvates oluline? Miks?

Otseloomulikult! Me loome ikkagi ise ju parema keskkonna. Loota riigile või valitsusele või valimisliidule… Meie ise olemegi inimesed. Ma arvan, et parem maailm saab loodud, kui meie ise muudame selle paremaks. Küllap siis teised tulevad ka kaasa.

Noortele tuleks olla eeskujuks

Mida Sa ütleksid noortele, kes istuvad liiga palju nutiseadme ja televiisori taga?

Oleneb, mida nad seal teevad. On ju kõikvõimalikke lehekülgi, mis on äärmiselt arendavad. Kindlasti on noortel vaja olla veidi aega ka nendel lehekülgedel, mis neid ei arenda, aga on näiteks mängulised. Ma ei tahaks väga seda teemat kritiseerida. Küll aga peaks noor leidma selle kõrvalt aega õues liikumiseks. Kindlasti tuleb ise olla eeskujuks. Kui sa ise oled hea eeskuju, siis saab noor sellest mingisuguse innustuse. Kui mitte kohe, siis mõne aja pärast.

Kui Sa saaksid olla üheks päevaks keegi teine, kes Sa oleksid ja miks?

Ma oleksin oma lemmikkass Panter. Ma tahaksin teada, mille kuramuse pärast käib ta varahommikustel tundidel närimas inimeste ninasid ja mis toimub tema peas, kui ta toob mulle trepi peale hiire. Turovski on öelnud, et siin on kaks võimalust: ta kas jagab minu kui peremehega saaki või ta peab mind oma emaks. Ma tahaksin täpselt teada, mida ta sellel hetkel mõtleb ja miks ta seda teeb. Ma tahaksin minna kasside sisemaailma. See on minu jaoks nii põnev ja kindlasti väga palju muutev. Jah, seda tahaksingi.

Igast päevast on midagi õppida

Milline on parim mõte / nõuanne / moto, mida oled ise kasutanud?

Mulle on olnud pärast palverännamut sümpaatne mõte, et sa ei tea enne, kui tugev sa oled, kuni tugev olla on su ainus valik. Mulle meeldib ka hetkes olemise kunst või see, et iga päev on oluline. Hästi lihtne lause – iga päev on oluline. Ja ma mõtlen seda siiralt. Ma ütlen nii iseendale, kui ma hommikul ärkan ja kõik on kuidagi valesti. Kui halb kõne on mind üles ajanud ja mul on väga ebameeldivad kohustused, siis ma mõtlen ikkagi, et sellest päevast ma õpin väga palju ja see on hea päev. Kui sa nii endale ütled, siis päevad ongi väga ilusad.

Mis on kõige tähtsam asi, mille kallal Sa praegu töötad ja kuidas kavatsed selle ellu viia?

See on umbes nii, et valida laste vahel, et milline laps on kõige meeldivam. Mulle meeldivad kõik tegevused. See, et ma olen täna Tartu Ülikoolis magistriõpingutes, on kohutavalt arendav. Ma ei oleks arvanud, et ma nii palju õpin. Ma olen valinud sel semestril erakordselt huvitavad loengud. Äärmiselt põnevad, väga hea karakteriga õppejõud on minu meelest äärmiselt olulised. Mul on väga põnev grupi-coachingu koolitus käsil, mis nüüd varsti-varsti lõpeb. Mul on mõned reisiprojektid, samuti on käsil läbirääkimine ühe telesaate teemal. Kõik need on väga olulised asjad. 

Et vaimne tervis oleks korras, tuleb liikuda

Millised on Sinu soovitused, et pikalt kodus olles vaimne tervis korras hoida?

See on mu lemmikküsimus ja lemmikteema. Ma olen seda ise katsetanud viimase laine või viimase kriisi ajal – iga päev liikuda. Iga jumala päev liikuda. See ei pea olema päikesetõusujooks, mida mina jumaldan teha. Nüüd on päikesetõus ka nii varajasel tunnil, et ma isegi alati ei jõua, aga tund aega liikumist, on see siis jooks või kiirkõnd, annab palju päevale juurde. Teine asi on kindlasti toitumine. Ma tunnen, et kui ma toitun vähekasulikust toidust, siis läheb tuju palju kergemini halvaks.

Hästi palju aitavad hea muusika, head raamatud. Ma mõtlen alati, et maailm on imeline paik, isegi kui praegused ajad on rasked. Teisest küljest on see aeg õpetlik. Ilu on olemas, otsi see ainult üles.

Ja uni! Kuidas ma sain selle unustada. Maga 7-8 tundi, sealt algab kõik. Kui sa ei maga oma unetunde täis, siis on igaljuhul päev raskem.

Milline on Sinu unistuste Eesti?

Ma arvan, et Eesti on vaimustav, fantastiline, imeline paik elamiseks! Üks asi, mida need väga paljud rännakud maailmas on mulle öelnud ja näidanud on see, et Eesti on imeline paik. Näe seda imelisust! Meil ei ole mitte kunagi varem olnud nii häid aegu, kui meil on täna. Kindlasti on väga palju vajaka jäämisi ja väga palju probleemseid kohti, on väga palju valusaid teemasid, mis vajavad lahendamist, aga Eestimaa on unistuste paik elamiseks tänasel päeval. Ma arvan, et me oleme õnnega koos, et me elame justnimelt siin ja sellel ajastul. “Kus viga näed laita, seal tule ja aita” ja juba sellega saab meie maailm veelgi paremaks paigaks. 

<- Tagasi kategooriasse
0
    0
    Ostukorv
    Ostukorv on tühiTagasi poodi