Helpific vabatahtlikud ja abistajad

Mari Jürjens: ma usun päriselt ka seda, et muusika võib päästa elusid

Helesinise mustrilise triiksärgi ja krunnikeeratud tumepruunide juustega naeratav naine looduses.
Näitleja ja laulja Mari Jürjens. Foto: erakogu

Helpificu oktoobrikuu sõber on vabakutseline näitleja, laulja ja laululooja Mari Jürjens. Ta armastab Eesti loodust ja veedab kõik vabad hetked pere seltsis. Esitasime Marile mõned küsimused erivajadusega inimeste abistamise, muusika ja unistuste Eesti kohta.

Kuidas Sa iseloomustad iseend viie lausega? 

Olen vabakutseline näitleja, laulja ja laululooja. Aga eeskätt lihtsalt inimene, naine ja ema. Olen tundlik ja emotsionaalne. Ma armastan loodust, armastan mõtestada elu, vaadelda inimesi, unistada ja olla koos perega.

Mis on Sinu elu moto? 

Kõik on nii nagu on.

Kelleks Sa soovisid saada väiksena? 

On olnud igasuguseid perioode. Aga lauljaks saamine oli küll üks suur salaunistus.

Kuidas on Sind aidanud muusika? 

Ma usun, et muusika, mida nooruses kuulame, kujundab meid hästi palju. Muusikast võib saada meie elus oluline turvaelement. Kui satun kuulama mõnd laulu, mis mulle näiteks teismeeas oli hästi oluline, tuletab see mulle väga sügavalt meelde minu teekonda. Tunnen, et pean seda teekonda edasi usaldama. Kõik hinge puudutavad muusikalised elamused loovad sisemaailma juurde sügavusi ja õpetavad elu kohta midagi uut. Ma usun päriselt ka seda, et muusika võib päästa elusid.

Räägi enda suurimast ebaõnnestumisest, mis sul on olnud. Mida Sa sellest õppisid? 

Suurimad ebaõnnestumised on olnud seotud suurte või väikeste otsustega, mille olen teinud hirmust ajendatuna. Hiljem olen alati mõistnud, et hirmu pinnalt otsustades ei sünni head, alati tuleb usaldada tõelist sisetunnet südant.

Kirjelda oma ideaalset päeva viie lausega?

Ärkan hommikul puhanuna. Päike paistab. Jalutan lastega looduses. Leian aega iseendale. Veedan õhtutunnid abikaasaga jutustades või filmi vaadates.

Üksteise abistamine tundub olevat meie ühiskonnas tabuteema, tihti ei julgeta abi küsida. Miks see on nõnda? 

Ma isegi pole eriti hea abiküsija. Ma usun, et inimesed kardavad paista nõrgad või läbikukkunud, kui küsivad abi. Sageli ei taha nad ka iseendale alati tunnistada, et ei saa mõnes olukorras üksi hakkama. Ühiskond ootab inimestelt liigset tublidust ja seda, et oma eluga tuleb ikka ise toime tulla.

Milline on Sinu isiklik kogemus inimesega, kes on erivajadusega?

Olen mitmel korral käinud laulmas erivajadusega inimestele ning nendega siis seal suhelnud.

Milline oli Sinu arusaam erivajadusest noorena ja kuidas on see muutunud aastatega? 

Lapsena vist isegi kartsin erivajadusega inimesi, sest ei teadnud, kuidas suhestuda ja suhelda nendega. Ma polnud kunagi isiklikult kokku puutunud kellegagi, kellel on erivajadus. Vanemaks saades olen rohkem sellele mõelnud ja puutunud ka kokku erivajadusega inimestega. Nüüd on maailmapilt laiem, mõistmaks kui palju on maailmas erinevaid inimesi ning kui paljud sõltuvad teiste inimeste abist.

Kas Sa arvad, et ühiskond hakkab tulevikus rohkem tähelepanu pöörama erivajadusega inimestele ja mille taha see hetkel takerdub? 

Arvan, et erivajadusega inimesed on sageli ühiskonnas liiga omaette, igal pool ei ole neile alati mõeldud. Ma usun, et ühiskond võiks erivajadusega inimesi rohkem kaasata ja neile luua paremaid võimalusi, et nad saaksid sotsialiseeruda ning ennast teostada.

Kas Sa oled kedagi abistanud ja millega?

Esimese hooga püüan alati abiks olla lähedal seisvatele inimestele, neid ära kuulates ja toetades.

Mind liigutab kõik, mis on seotud lastega. Hoolin sellest, et iga laps kasvaks üles armastavas ja toetavas keskkonnas. Olen otsinud võimalusi selles osas kaasa rääkida. Olen väga õnnelik, teades, et minu looming on saanud kedagi toetada ja innustada. Mulle on olulised vaimse tervise teemad.

Miks on ühine panustamine kogukondlikku heaollu Sinu arvates vajalik? 

Mida rohkem on inimesi, kes millegi heaks koos panustavad, seda rohkem on võimalik saavutada midagi suurt. Üks inimene võib teisi inspireerida ja motiveerida ja nii saab koos jõuda palju kaugemale.

Kas Sinul on oma unistus Eestist? Kui jah, siis milline see on?

Mina olen alati Eestit armastanud ja pole kunagi kujutanud ennast elamas kusagil mujal. Unistasin elamisest Eesti looduses. Unistuste Eestis tunnevad inimesed end turvaliselt ja õnnelikult. Eestimaa on minu jaoks ainus koht maailmas, kus tahaksin elada elu lõpuni. Eks on ka asju, mis teevad murelikuks. Aga suures plaanis olen väga õnnelik, et sündisin just siin.

<- Tagasi kategooriasse