Augustikuu Helpificu sõbraks on juuli lõpus oma 76. sünnipäeva tähistanud Mare Abner, kes on Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu tegevjuht. Mare on üks mitmest naisest, kelle avameelseid lugusid eneseotsingutest, naiseks olemisest, eneseteostusest ja paljust muust kajastatakse projektis “Mitte midagi puuetega naistele puuetega naisteta!”, mille üheks partneriks on ka Helpific. Projekti raames viiakse läbi puuetega naisi puudutavad uuringud, inimõiguste teemalised töötoad, fotonäitus ning luuakse ümarlaud strateegilise pikaajalise koostöö arendamiseks, mis töötab aktiivselt ja intensiivselt puuetega naiste õiguste edendamisel. Projekti tulemusena on puuetega naistel suurem teadlikkus inimõigustest ja võrdsest kohtlemisest, soolisest võrdõiguslikkusest, mitmekordsest diskrimineerimisest, inimkaubandusest, puuetega naiste vastu suunatud vägivallast. 

Mis teema on Sinu jaoks oluline?

Mul oli suve hakul veebikoosolek Naisteühenduste Ümarlauaga. Nad soovivad rohkem pühenduda eakatele, kuna nendest praktiliselt ei räägita, neid pildis ei ole ja nende probleemid on paljuski ka lahendamata, eriti just maapiirkondades. Heaolu arengukava ongi nüüd üks, mis on minu jaoks oluline. Kuidas tulevad üksi toime eakad ja kui keeruline neil on, sest tihti ei ole inimestel maal selliseid võimalusi nagu linnas. Mind paneb mõtlema ka üksinduse teema. COVIDi aeg soodustas üksindustunnet, sest vanemad inimesed olid riskirühmas ja see tähendas, et lapsed ei tohtinud minna külla ja vastupidi. Nad võivad ju elada üksinda, aga soovivad läbi käia oma laste ja lastelastega. Siis aga pandi piir nende vahele. See tekitas eakatel vaimse tervise probleeme.

Mis valmistab Sulle rõõmu?

Lapsed ja lapselapsed. Ma tahan näha, kuidas neil läheb. Muidugi kurb on see, et ma olen liikumispuudega ja mul ei ole võimalust elektriratastooliga välja saada. Mulle on öeldud kogu aeg, et siis on õigem ära kolida. Aga kuidas sa jätad maha selle kodu, mille sa oled ise rajanud? Ma olen koduarmastaja. Võib-olla see tuleb ka sellest, et mul ei olnud väiksena päris oma kodu. Pärast vanemate surma elasin vanaema juures.

Mis tekitab Sinus ebamugavust?

Minu keha ja muidugi minu jalad. Ma olen oma jalgadega, näiteks jalanõudega näinud väga palju vaeva. Inimesed on juba ammu läinud teise ilma, aga ma ei ole saanud endale häid jalanõusid, mida ma olen igatsenud terve elu. Ilusa disainiga kingi olen ihaldanud terve elu. Aga sellist kingseppa pole olnud ja kui teha midagi eritellimusega, siis see läheb maksma meeletult palju. Kes seda siis jõuab kinni maksta? Ma käingi praegu niimoodi, et kingad on katkised. Ma ei tunne ennast jalgade pärast tõepoolest hästi, aju ja mõistust mul ju on.

Kas Sa oled tundnud, et Sina kui intelligentne ja ilus naine pead end kogu aeg tõestama, et Sa oled väärtuslik ühiskonna liige?

Jaa, seda ma olen tundnud, tunnen ka nüüd. Meil on meestekeskne ühiskond. Ma olen seda ka püüdnud rõhutada, et kõik see, mis toimub ühiskonnas, mõjutab ka puudega inimesi. Kui näiteks toimub vägivald ja väärkohtlemine, siis kuidas tunneb seda puudega naine? Temal võib see võimenduda, kuna ta ei saa ennast kaitsta. Ta ei saa end kaitsta nii nagu terve inimene. Puudega naine, näiteks pime võib olla haavatavas olukorras oma puude tõttu. On olnud juhtumeid, kus väärkohtleja tõstab mööblit ringi või võtab ära abivahendid, nii et nägemispuudega naine satub tema võimu alla.

Mina olen saanud oma tütrelt väga palju tuge

Kas Sa oled kogu aeg teadnud või tundnud, et Sa tahad saada emaks?

Soov saada lapsi kasvab igas inimeses. Muidugi on ka inimesi, kes ei taha lapsi. Minul tekkis vajadus saada emaks, aga ma ei arvanud, et peaksin kohe elama koos mehega.

Kui tütar hakkas kodunt lahkuma, siis oli mul meeletult kahju. Ma nutsin. Kui lapsed lähevad ära, siis on õudselt kahju, ma täitsa mõistan neid inimesi.

Lapsed tulevad ja küsivad, kuidas mul läheb ning aitavad seal, kus vaja. Mina olen saanud oma tütrelt väga palju tuge. Ta on näinud, kuidas ma olen juhtinud oma organisatsiooni (toim. Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit). Ta on kogu aeg olnud mu kõrval. Sellepärast ma mõtlesingi, et kui ma üldse selle organisatsiooni kuhugi liigutan, siis ma annan selle tütrele.

Mida Sa oled oma tütrele edasi öelnud selles osas, kuidas elus hakkama saada?

Ta sai küllaltki ruttu iseseisvaks. Kui me Mustamäel elasime, siis oli vend Ahto pisike ning tütar aitas mul teda hoida. Meil ei olnud kuigi palju raha. Raamatukogundus oli väga madalapalgaline. Tütar käis õpilasmalevas, kus sai veidi teenida, samuti ühes talus, kus teenis endale natuke raha.

Minu palk oli kogu aeg väga väike ja sellest tuli ka see, et minu pension on väike. Sellest sõltub väga palju inimese tulevik. Sa tahad end tunda hästi, aga kõik maksab: ilusad riided, hea toit ja kaunis elamine. Inimene tahab ju kõike seda, see on väga inimlik.

Millest Sa unistad?

Ma tahan rohkem suhelda lastelastega, ma tahan elektriratastooliga sõita, pääseda rohkem välja värskesse õhku, metsaradadele. Need on tõesti ägedad. Vahel mõtlen, et pean maha jätma oma kodu, sest siin on trepid ning ma ei saa kuidagi välja. Abistajad ei jaksa ratastooli tõsta. Kui sa selle kokku paned, siis kaalub see üle 200 kilogrammi. Kuidas sa seda tassid siit treppidest alla. See pole õige lahendus. Meie, puudega ja eriti liikumispuudega inimeste, kodud peaksid olema ligipääsetavad. Istud ratastooli ja lähed. Selline lahendus annab iseseisvuse. Praegu ronin veel karkudega alla, istun taksosse ja sõidan. Aga pikemat maad ei suuda karkudega minna. Minu jalad ja käed enam ei jaksa. Ma tunnen, et olen endale karkudega liiga teinud.

Kodunt lahkuda on väga raske. Mõtlen hirmuga sellele, kui ma peaksin kunagi minema hooldekodusse. Ma olen lastele öelnud, et ärge pange mind hooldekodusse, tehke parem selline süst, et saaksin kohe lahkuda. Nähtavasti hirmutab see, et ma olin aastaid sarnastes kinnistes asutustes. Me saime ühe väikese maalapi peal ringi käia, pidime kindlal kellajal ärkama, sööma, võimlema, kooli minema jne. Ma ei taha seda. Minu unistuseks on maja, kus on kaks sissepääsu, üks on minu laste perel ja teine minul. See oleks tegelikult kõige parem variant. 

Kas Sa näed, et põlvkonnad hakkavad jälle koos elama?

Jaa! Muidugi on see minu unistus. See tuleb ju ka soodsam välja.

Kui ma lastele peale käin, siis on alati ebamugav. Ma ei tea, kas see on uhkus, aga ma ei taha paluda abi. Mul oli raske ka siis, kui hakkasin elama iseseisvalt. Ma olen palju nutnud. Võib-olla oli see millekski ka hea. Mul ongi aeg-ajalt tunne, et teised arvavad, et ma saan alati hakkama, kuna tundun tugev.

Kuidas Sulle tundub, kas inimesed julgevad abi pakkuda, küsivad, kas nad saavad aidata?

Ühiskond on muutunud avatumaks. 90. aastate alguses olime palju kinnisemad. Me peame julgelt rääkima oma probleemidest. Puudest või haigustest tuleb samuti rääkida. Ma olen seda meelt, et kui sa tööle lähed, siis ikkagi oma tööandjale räägidki ära, mis on sinu probleemid. Kui sul on diabeet ja sa pead vahepeal sööma, siis tööandja saab aru. Ühiskond peab aru saama, et inimesed on erinevad ja seda tuleb võtta rahulikult. Kuna meie ühiskonnas on puudega inimesi, siis me peame nägema, kuidas neid aidata kõige paremini. Selleks on meil olemas sellised instantsid, nt Sotsiaalkindlustusamet. Ei saa ainult kiruda, et mõtle, nad võtavad jälle ära ja midagi head ei tee.

Peame julgustama puudega inimesi olema pereinimesed

Kas Sulle tundub, et seksuaalsusest ja naiselikkusest kuuleb igalpool palju? On podcaste, saateid ja inimesed on hakanud rohkem rääkima – kas see on Sinu arvates hea märk?

Ma arvan, et see on hea märk. Isegi saade “Mida vanemad sulle ei räägi” oli hea ja hästi vaadatav. Mulle meeldis see saade. Olen kuulanud ka Vikerraadios peresaateid. Puudega inimeste teemal täpselt samamoodi. See ei ole häbiasi. Puudega inimeste seksuaalteemadel on ka raamatuid.

Inimene ei ole üksinda. Omavahel on vaja rohkem rääkida, ka seksiteemadel. Alati tuleb küsida, kas sa tahad või ei taha. See ongi see, millest võib tekkida seksuaalne vägivald. See tekib sellest, et keegi tahab võimu. Voodivõimu. See on mõtteviis, et kui sa oled minu naine, siis sa pead anduma seksuaalselt.

Me peame julgustama puudega inimesi olema pereinimesed. See on täiesti loomulik. Me ei tohi kunagi tekitada ühiskonnas sellist vaadet, et kuule, kuna sa oled puudega, siis sa nagunii ei tule toime. Meil on õigus teha seda, mis on lubatud tervetel inimestel. Kui sul on soovi abielluda, siis abiellu. Kui sa tahad sünnitada, siis ei tohi ka siin olla keeldu. 

Minu lastel on eri isad, ühega olin vabaabielus ja teisega abiellusin. Ometigi ei uskunud ma millegipärast ilusasse armastusse, mul ei olnud usku, et nad tõepoolest mind armastavad. Ma olen nooruses väga palju haiget saanud, mind on sildistatud väga palju.

Mis Sa ütleksid neile naistele, kes ei saa lapsi?

Mina ütleksin seda, et tegelikult on see täitsa loomulik, kui sa ei taha lapsi ega saa lapsi. Aga sul on võib-olla õdede või vendade lapsed, kellele sa saad olla hea tädi või hea inimene. Või sul on hea sõbranna, kellel on lapsed. Ole siis nende jaoks lihtsalt olemas. Minu meelest on see väga oluline. See näitab tegelikult inimese headust kõige rohkem. 

Mare ja teiste naiste lugusid ning kogemusi saab lugeda siit: https://www.facebook.com/puudefeminist