Helpificu jaanuarikuu sõber on andekas laulja Laura Prits, kes tegutseb bändis Ziggy Wild ning on ühtlasi ka saatejuht. Esitasime Laurale mõned küsimused muusika, abistamise, abiküsimise ja ideaalse Eesti kohta.

Kuidas iseloomustad ennast 5 lausega?

Ma olen üks suur unistaja, kes usub, et kui suudad midagi hästi ette kujutada oma mõtteis, siis see on päriselt olemas. Ma olen sihikindel, kuid samas vahel liiga detailide armastaja. Kui ma midagi pähe võtan, siis nii lihtsalt ma sellest ei loobu.

Mulle meeldib ajada inimesi naerma, tekitada neis positiivseid emotsioone ja panna unustama oma mured. Lava ning muusika on kohad, kus tunnen, et saan olla täpselt selline nagu ma olen ning jagada inimestega oma lugusid, oma arvamust ja sõnumit.

Mis Sind muusikuna kõige rohkem inspireerib ja miks? Millise muusikapala sõnumi tooksid välja?

Inspiratsioon ümbritseb meid kõikjal. Vahel on inspiratsioon peidus ja pead midagi tegema, et seda üles leida. Sellepärast meeldib mulle kaasa teha erinevates projektides, sest kunagi ei tea, milleks on hea mingi asi. Lauljaid, kes on mulle eeskujuks, on kindlasti rohkem kui üks ning samuti ka lugusid, mis mind inspireerivad.

Üks laul, mis on mind aastaid kõnetanud ja kuidagi aeg-ajalt välja ilmunud on Aerosmith – „Dream on“. See pala kõnetas mind enne kui arugi sain, millest see laul täpsemalt räägib. See laul tuletab meelde, et tuleb hinnata absoluutselt igat päeva, sest kunagi ei tea, mida toob homne päev. Kui mul ei ole väga energilist tuju, kuid pean minema lavale esinema, siis tuletan endale seda lugu meelde ja mõtlen sellele, et olen tänulik, et saan laval esineda nendele inimestele, kes on saalis ja tulnud meid kuulama.

Koos välja koduseinte vahelt

Milline on Sinu isiklik kokkupuude erivajadusega inimestega?

Lauljana tunnen, et just muusika on miskit, mis ühendab meid kõiki. Olen esinedes puutunud kokku erivajadusega inimestega ning nähes, kuidas mõjub muusika inimestele, kes võib-olla ei saa ennast täielikult väljendada nii nagu nad sooviks, ja toob neis esile teatud sära. Imeline on tunne olla üheskoos selles hetkes, kui kõik muud mured kaovad ning muusika võtab üle juhtimise.

Olin paar aastat tagasi õhtujuhiks ühel tantsuvõistlusel, kus võisid osaleda nii erivajadusega inimesed kui ka lihtsalt liikumise- ja muusikaarmastajad. Tegemist oli lausa tantsumaratoniga, mis kestis 12 tundi järjest. See, kuidas tantsumaratonil olid absoluutselt kõik tantsupõrandal viibijad hetkes, nautides muusikat ning olles omas mullis, oli väga võimas ning meeliülendav vaatepilt.

Millised on Sinu arvates need murekohad, millele võiks Eestis rohkem tähelepanu pöörata?

Nii nagu ka mujal maailmas on ka Eestis väga palju inimesi, kellel on eelarvamused ja kellel on vaja seda kõva häälega kuulutada ja teistele halvasti öelda. Ma ei ole seda meelt, et kui öelda “ärge nii tehke”, siis inimesed kuulavad sõna ja käituvad eeskujulikult.

Käitumismustrid on midagi, mida saame vaid ise muuta ning parem, mõistlikum ja sõbralikum maailm algab meist endist.

Kas Sa oled erivajadusega inimesi või eakaid abistanud ning millega?

Siiani on minu heateod piirdunud muusikaliste tegevustega, kus olen astunud esinejana üles heategevuslikel üritustel. Helpificu keskkond on väga imeline koht ja loodan südamest, et ka mina saan anda sellesse omapoolse panuse ja muuta kellegi päeva ilusamaks ja lõbusamaks. Ootan suure huviga meie koostööd ja paar ägedat ideed on juba küpsema pandud.

Mida toredat võtaksid ette koos erivajadusega inimese või eakaga, kes on olnud mitu nädalat koduseinte vahel?

Kuna mulle endale meeldib väga looduses jalutada, siis äkki võtaksime ette ühe mõnusa jalutuskäigu. Samuti oleks äge kuulata muusikat või isegi kirjutada koos mingi laulupala. Kindlasti üks vingemaid tundeid on midagi uut ära õppida ehk väga lahe oleks kas koos midagi meisterdada või kokata.

Üksteise abistamine tundub olevat meie ühiskonnas tabuteema, tihti ei julgeta abi küsida. Miks see on nii?

Nõustun sellega, et meie ühiskonnas on abi küsimine justkui alla andmine. Millegipärast on paljudel tunne, et peame ennast pidevalt tõestama, ise hakkama saama ja vastama oma tublidusega mingile kujuteldavale standardile, mille me loome oma peas. See on asi, millega ka mina palju võitlen. Minu eesmärk on küll olla kõige autentsem versioon iseendast, kuid tihtipeale avastan endalgi mõtteid või teen valikuid, et saavutada kellegi teise heakskiitu.

Küsimus “Mida mina ise tahan?” on midagi, mida peaksime endilt rohkem küsima. Ja kindlasti käib ka sinna juurde julgus tunnistada, et sa ei saa kõike teada ja osata ning vahel läheb tarvis teiste abi, et edasi liikuda ning see ei ole midagi, mida peab häbenema.

Vähendada soovi sulanduda massi

Mis on selles elus Sinu isiklik missioon?

Kuna olen pidanud palju kokku puutuma ebameeldivate kommentaaride ja eelarvamustega minu välimuse ja stiili osas, siis tunnen teatud missiooni suurendada nii endas kui ka teistes enesekindlust olla truu oma stiilile ning välimusele. See on midagi, mis kõlab väga lihtsalt neile, kes ei ole olnud kunagi kiusamise ohvrid. Kui sa oled sattunud negatiivsuse laviini alla sellepärast, et oled sünnipäraselt teistsuguse välimusega, siis see on midagi, millega harjumine ja mille aktsepteerimine võtab aega. Isiklikult usun, et kiusamine ja ebameeldivad kommentaarid on midagi, mida mitte keegi ei peaks aktsepteerima. See kuidas seda probleemi ühiskonnas lahendada on muidugi iseküsimus.

Juhul kui aktsepteerime seda, et keegi meile halvasti ütleb, siis aktsepteerime ka seda, et selline käitumine on üleüldiselt normaalne.

Ma soovin vähendada inimeste tungivat soovi sulanduda massi ja olla aktsepteeritud võhivõõraste inimeste poolt. Ainus inimene, kellele pead meeldima, oled sina ise.

Kui Sa saaksid enda põhikooli-Sinaga praegu rääkida, siis mis nõu Sa talle annaksid?

Ma ütleks talle, et ära muretse sellepärast, mis teised sulle ütlevad. Sa oled teistmoodi ja see ongi äge. See tuleb sulle tulevikus kasuks.

Milline on Sinu ideaalne päev?

Minu ideaalne päev sõltub palju sellest, mis periood on mu elus. Mida vanemaks ma saan, seda enam saan aru, et päevad ei ole vennad ja vahel on parem tuju ja vahel halvem. Vahel on kiired ajad, kus on vaja kogu aeg tegutseda ja vahel on väga rahulikud ajad, kus on vaja endale tegevust tekitada. Puhkuseks on ideaalne päev maal koos perega, kui jalutame looduses, vestleme ja sööme õhtul üheskoos sama laua taga ja arutame maailmas toimuvat või räägime naljakaid lugusid, et tõsta üksteise tuju. Tuleb olla tänulik selle eest, mis meil on olemas.

Milline näeb välja Sinu ideaalne Eesti?

See kõlab küll naiivselt, kuid soovin sallivamat Eestit. Igal rahval on oma ajalugu ja kindlasti ei saa kellelegi peale suruda teatud maailmavaateid, kuid üldpildis soovin näha rohkem aktsepteerimist ja vähem hukkamõistu. Me kõik teeme vigu, me kõik areneme, õpime ja avastame iseennast. See on loomulik protsess. Kahju on näha, kui noored ei julge selle loomuliku protsessiga kaasa minna, sest kardavad teiste hukkamõistu. Olen ka ise selles olukorras olnud. Igaühel on õigus oma arvamuseks, aga igaühel peaks olema ka õigus arenguks nii inimese kui ka isiksusena.