Helpificu detsembrikuu sõber on Noorsooteatri näitleja Mihkel Tikerpalu, kes on teada-tuntud seriaalist Õnne 13 Uuevariku noorperemees Intsuna. Lisaks teatritööle aitab Mihkel hakkama saada vaegnägijatel – nimelt annab ta oma hääle kirjeldustõlkele. Esitasime Mihklile mõned küsimused.

1. Kuidas Sa kirjeldaksid end viie lausega?

Ma olen mees. Isa. Abikaasa. Näitleja. Tervisesportlane, kes ei tee sellega head ainult iseendale.

2. Kelleks Sa soovisid saada lapsena?

Ma ei mäleta, et mul oleks olnud tervet lapsepõlve läbivat tulevikuametit. Samuti ei kaldunud ma klassikasse ehk minu soovide seas ei olnud näiteks arsti, politseinikku, tuletõrjujat jms. Mäletan, et algklassilapsena, kui sai alguse minu suur huvi spordi vastu – mul käis kodus „Spordileht“ ja ma mängisin nii toas vaiba peal kui õues liivakastis ise erinevaid spordialasid läbi -, siis soovisin ma saada spordikommentaatoriks – see soov on mul ka väikeste mööndustega täitunud, sest teen hobi korras kirjeldustõlget spordivõistlustele, et need, kes ei näe või näevad vähe, saaksid ka tippspordi nautimisest osa.

3. Kindlasti on ka teatritöös tulnud ette iseäralike tegelaste mängimist? Mis piirist lõpeb Sinu arvates nn normaalne olemine ja algab erivajadus?

Me oleme kõik iseäralikud ning nii on ka tegelastega, keda teatris mängida olen saanud. Rolliloome üks tööriist ongi rolli iseärasus, mis teeb antud rollist erilise.

Minu jaoks on normaalsuse ja erivajaduse piir väga hägune. Pigem küsiksin niipidi, et misasi on üldse normaalsus. Mulle meeldib mõte, et ka väga andekas laps on erivajadusega, sest tema kasvatamine ja õpetamine nõuab nö tavapärasest erinevat lähenemist. Arvan, et normaalsust ja erivajadust ei ole vaja sugugi vastandada.

Kas tuleb ikka alati ise hakkama saada?

4. Milline on Sinu isiklik kogemus erivajadusega inimestega?

Enim kogemusi on mul vaegnägijatega, kellele olen 2018. aastast alates kirjeldanud erinevaid spordivõistlusi, nii jalgpalli kui korvpalli. Mind üllatab nende elurõõm – oskus näha pigem head ja positiivset ning võtta huumoriga olukorda, milles nad on, vajades erilist tähelepanu mõne eluliselt olulise tegevuse tegemisel.

5. Üksteise abistamine tundub olevat meie ühiskonnas tabuteema, tihti ei julgeta abi küsida. Miks see on nõnda?

Pigem on asi ehk selles, et inimesed keskenduvad eelkõige iseendale, mis on loomulik, arvestades, et me küll liigume heaoluühiskonna suunal, aga pole veel päriselt seal. Minagi leidsin endas heategevuspisiku siis, kui tundsin, et olen oma eluga niivõrd rahul, et võin vaadata iseenda ninaotsast kaugemale, sest minul on pigem ikka hästi. Teisalt, ma usun, et Eesti ühiskonnas toimub abistamine vaikselt ja pigem anonüümselt ka selle tõttu, et üldine tähelepanu keskendub hoopis teistele asjadele – vaadakem kasvõi tänast poliitilist olukorda, mis toodab meeletul hulgal pealkirju ja klikke, aga samas jääb tähelepanuta tegevus ja mõtteviis, mis tegeleb tõeliste probleemide ja väljakutsetega.

Tabuteema on just abi küsimine. Taaskord, mõeldes iseendale, pean tõdema, et millegipärast leian end isegi ajuti olukorrast, kus alles pika pusimise järel tekib mõte, et võiks abi küsida. Ilmselt on meisse sisse istutatud arusaam, et kõigepealt tuleb ise hakkama saada, olenemata väljakutse suurusest ja raskusastmest, ning abi minnakse otsima alles viimases hädas, kui isegi siis.

6. Miks on ühine panustamine kogukondlikku heaollu Sinu arvates vajalik? 

Kõlagu see nii lihtsalt, nagu kõlab, aga sõna „meie“, olgu see siis kogukonna, ühiskonna, töökoha, riigi vms ees, eeldab, et sellesse panustavad kõik liikmed. Mida rohkem igaüks panustab, seda rohkem on kogukond meie endi nägu ning seeläbi kasvab ka heaolu.

7. Kas Sinul on oma unistus Eestist? Kui jah, siis milline see on?

Mul ei ole oma unistust Eestist, küll aga unistan ma sellest, et tuleks taas aeg, mil kõrgemal tasemel aidatakse hakkama saada päris probleemide ja väljakutsetega – täna läheb 99% aurust lõhestamisele, vaenamisele, teineteise materdamisele ning edusammud on vaid näilised.

Vahel võib lubada mittemidagitegemist

8. Milline on Sinu ideaalne päev?

Minu ideaalne päev algab tõdemusega, et mul on kogu päev aega, et teha mitte midagi.

9. Kui Sa saaksid olla üheks päevaks keegi teine, kes Sa oleksid ja miks?

Ma sooviksin sel imelisel päeval olla 90-aastane Mihkel Tikerpalu, et juba praegu vaadata tagasi ja hinnata, kas see, mida ma teen ja kus ma olen, on õige tee.

10. Mis on kõige tähtsam asi, mille kallal Sa praegu töötad ja kuidas Sa kavatsed selle ellu viia?

Koduse isana on täna minu prioriteediks see, et tütar Kirke oleks hoitud. Selle elluviimine nõuab kannatust ja järjekindlust, aga pakub ka hulganisti rõõmurohkeid hetki.