Naistepäeva auks on Helpificu märtsikuu sõpradeks kolm toredat Eesti LGBT Ühinguga seotud naist – Eesti LGBT Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre, kommunikatsioonijuht Kristiina Raud ning kogukonnakoordinaator Eva Marta Sokk. Esitasime neile mõned küsimused naiseks olemise, LGBT+ inimeste õiguste ning mitmekesisuse kohta.

Kuidas kirjeldaksid ennast kolme lausega?

Eva Marta: Minu nimi on Eva Marta. Minu südameteemadeks on LGBT+ inimesed ja haridus. Üle kõige meeldib mulle sõpradega maailma asjade üle arutada, muusikat kuulata ja dokumentaalsarju vaadata.

Kristel: Olen Hunt Kriimsilm, kelle kümme ametit haaravad endasse LGBT+, hariduse, ettevõtluse ja kommunikatsiooni. Armastan väga seda, mida tööalaselt teen ja loodan sellega ka muuta maailma. Minu jaoks on väga olulised minu pere ja sõbrad ning aeg, mida saan veeta nendega. Sama oluline on mulle ka aeg iseendaga — mõtisklemiseks, unistamiseks, lugemiseks, olemiseks. Olen tuntud ka oma suure kassilembuse poolest.

Kristiina: Olen introvertne ekstravert. Otsin pidevalt viise, kuidas sobitada missioonitööd kiiresti muutuvas ühiskonnas ja südame tõmmet metsa. Sisimas olen Nuuskmõmmik.

Kas Eestis on naine olla raske?

Eva Marta: Oleneb kindlasti kellelt küsida. Mulle tundub, et Eestis on meie keerulise ajaloo tõttu kujunenud üsna jäigad soorollid. Samas on siin ka väga palju ägedaid naisi, kes neid rolle murravad ja on sellega noortele naistele suureks eeskujuks. 

Kristel: Meil on ühiskonnas palju probleemkohti, millega peab veel jõulisemalt tegelema — naiste vähene osalus ettevõtluses, poliitikas, IT-sektoris, juhtimises, suur palgalõhe, naistevastane vägivald, naiste suurem koormus kodu ja lähedaste eest hoolitsemisel jne. Need teemad üksi on juba suured ja valusad, kui aga eelnevalt mainitud loetelule lisada juurde veel näiteks erivajaduse, LGBT+ teema, vanuse või etnilise tausta, siis mõistame, et mitte alati ei ole Eestis lihtne olla naine.

Kristiina: Oleneb, milline naine sa oled, aga ei naiseks- ega ka inimeseksolemine pole vist kellelegi alati lihtne. Eestis on nii head kui halba, nagu ikka. Muidu paistab Eesti üsna rahuliku ja turvalise kohana, inimese sugu justkui ei mängi erilist rolli. Aga aina rohkem kuuleme lähisuhtevägivallast, sooline palgalõhe on jätkuvalt suur. Ja ega naine pole ainult naine, temas ristuvad kõik ta identiteedid ja elukogemused. Rolli mängivad inimese emakeel, majanduslik seis, perekondlik taust, puue, seksuaalsus, tervis. Sugu on paraku üks teguritest, mis võib Eestis inimese kehvemasse olukorda jätta.

Tabuteemasid jääb järjest vähemaks

Kas Sinu arvates on Eesti ühiskonnas tabuteemasid? Mis need on ja miks?

Eva Marta: Ma arvan, et tabuteemasid ei ole. On teemasid, millest on raske rääkida või millest teadlikkus on madal. LGBT+ teemadest on näiteks Eestis vahel raske rääkida, kuna inimestel on palju väärinformatsiooni ja seega kujunenud tugevad arvamused täiesti valedel alustel. Selliselt positsioonilt on raske alustada mõtestatud arutelu. 

Kristel: Töötades inimõiguste valdkonnas, näen neid teemasid igapäevaselt. Eelmisel aastal üllatas mind aga enim seksuaalkasvatusega üles kerkinud teemad. See, kuidas hakati nõudma valdkonna ekspertidelt selgitusi, miks nad on loonud materjale juba lasteaiaealistele ja miks seal on ühed või teised teemad sees — see oli minu jaoks äratuskell. Ikka veel oleme me siin, kus me ei mõista teema käsitlemise vajalikkust võimalikult varajases eas. Ikka veel me ei mõista, et seksuaalsusest rääkimine lasteaias versus gümnaasiumis on sisu poolest väga erinev, ent täidab ühte eesmärki — oskust ennast hoida. Uuringud kinnitavad, et seksuaalkasvatuse saanud lapsed ja noored oskavad ennast kaitsta seksuaalvägivalla eest, luua turvalisi suhteid, austada iseennast ja teisi. Aga ikka veel on täiskasvanuid, kes näevad selles teemas midagi sündsusetut.

Kristiina: Mulle tundub, et õnneks saame Eestis aina rohkem asjadest rääkida, mis mõni aeg tagasi oleks ehk mõeldamatu olnud. See muidugi oleneb iga inimese teadmistest ja valmisolekust keerulisi vestlusi pidada. Näiteks LGBT+ teema ümber on küll palju valeinfot ja vaenu, aga sellegipoolest me räägime sellest, me õpime, kohtume, näeme erinevaid inimesi. Tundubki, et paljud kunagised “tabuteemad” on need, mis praegu kogevad ühtaegu nii tähelepanu kui ka vaenu. Samas näiteks eutanaasia teema on ilmselt veel mõnda aega selline, mida pigem ei arutata, sest mingid kujuteldavad moraaliseinad tulevad ette.

“Ühe hea trendina võib välja tuua muutused ühiskonnas — inimesed on hakanud rääkima.”

Millised on olnud viimaste aastate kõige positiivsemad muutused/arengud Eestis naiste õiguste, LGBT+ jms vallas?

Eva Marta: Positiivne areng on minu arust üldse igasugustest teemadest rääkimine. Üks teemasid, millest viimasel ajal järjest rohkem räägitakse on naistevastane vägivald. Järjest rohkem naisi julgeb oma lugu rääkida või astuda samme vägivallatseja vastu. See näitab, et mingisugune muutus on toimunud: inimesed on teadlikud oma õigustest. 

Kristel: 2016. aastal jõustus kooseluseadus, mis võimaldab samast soost partneritel registreerida kooselu ja lapsendada peresiseselt lapsi. Aasta varem muudeti Vabariigi Valitsuse määrust, millega võimaldatakse inimesel pärast juriidiliste isikuandmete (sugu, nimi) muutmist taotleda uue haridust tõendava dokumendi väljastamist. Sellega aga piirdubki LGBT+ inimeste õiguste areng Eestis viimastel aastatel. Meil on palju probleemkohti, mis väga vajavad lahendamist, näiteks on vaja lihtsustada soo tunnustamise protsessi, muuta vaenuavalduste menetlemise sätteid viisil, et need oleks reaalselt rakendatavad jpm.

Ühe hea trendina võib välja tuua aga muutused ühiskonnas — inimesed on hakanud rääkima. Näiteks naised, kes on kogenud vägivalda, jagavad oma lugusid rohkem, kui kunagi varem. Ma usun, et see aitab teisi naisi, kes on sarnases olukorras. Samas annab ühiskonnale ka signaali, et see teema on olemas ning see on suur ja valus. Lisaks on paljud inimesed hakanud sõna võtma ka LGBT+ inimeste ja teemade toetuseks, pakkudes seeläbi lootust helgemaks tulevikuks, mis viimasel ajal on tundunud nii tume.

Kristiina: Positiivne ongi see, et inimesed räägivad, vaikimine ei ole enam norm. Räägivad nii need, keda see otseselt puudutab, kui ka need, kes hoolivad teiste heaolust. LGBT+ inimesed on viimasel ajal loonud erinevaid gruppe ja algatusi, alates piirkondlikest kohtumistest kuni podcastide ja filmifestivalideni. Viimase valitsuse vaenulikkuse positiivne külg oli inimeste aktiviseerumine selle nimel, et vaen ei võidaks. Koostöö ja solidaarsus erinevate liikumiste vahel annab palju jõudu.

Mitmekesisus on oluline

Kui oluline on ühiskonnas pöörata tähelepanu mitmekesisusele ja kaasatusele?

Eva Marta: Need on väga olulised teemad, millest rääkida. Me kõik elame tegelikult mitmekesises keskkonnas ja võidame sellest kogu aeg. Meil on rohkem innovatsiooni ja võrdsem ühiskond, mis aitab kõiki, kui meil on erineva identiteediga inimesed juhtivatel kohtadel ja suuri otsusi tegemas. See on aga midagi, mis on tavainimesest nii kaugel, et kui sellest üldse ei räägi, siis ei teki inimeste peas ka seost mitmekesisuse ja parema elukeskkonna vahel. Sellepärast on oluline sellest teemast rääkida ja seda eksplitsiitselt välja tuua kui ühte tugeva ühiskonna alustala. 

Kristel: Väga oluline! Uuringu kinnitavad, et ettevõtted, kes jälgivad mitmetesisuse ja kaasatuse põhimõtteid, on edukamad. Samamoodi on edukamad ka riigid, kes keskenduvad mitmekesisuse ja kaasatuse teemadele. Lisaks edukusele on see ka oluline väärikuse küsimus — iga inimene peab saama olla ühiskonna ja selle tegemiste osa.

Kristiina: Olen seda meelt, et mitmekesisus ei pea tingimata olema eesmärk omaette. Maailm meie ümber on niikuinii iseenesest mitmekesine, seda tuleb ainult osata märgata ja hinnata. Kui seda hindame, peaks ka kaasamine lihtsamini tulema, sest on ju mõistlik, et inimesed, keda mingid otsused mõjutavad, saavad nende langetamisel kaasa rääkida. Kellele me muidu riiki hoiame, linna loome, üritusi korraldame, mõtteid esitame, kas ainult iseendale?

Abi küsimine on oskus

Üksteise abistamine tundub olevat meie ühiskonnas tabuteema, tihti ei julgeta abi küsida. Miks see on nõnda?

Eva Marta: Minu arust on Eesti ühiskonnas tähtsal kohal ise hakkama saamine, selles nähakse justkui omaette väärtust. Kuna me oleme rahvana üsna kinnised ja meil on raske ennast emotsionaalselt avada, on meil raske ka abi küsida. Abi küsimiseks pead sa olema piisavalt emotsionaalselt avatud tunnistamaks, et miski valmistab sulle raskust. Mulle tundub, et meile kohe üldse ei meeldi tunnistada, et me ei saa ühe või teise asjaga ise hakkama. Kasvatame sellega kahjuks enda ümber järjest individualistlikumat ühiskonda, mis minu arust teeb inimesi üksikuks ja õnnetuks. 

Kristel: Meil on pikalt olnud ise hakkama saamise kultus — ei tohi abi küsida, ei tohi öelda, et sul on raske — see näitab, et sa oled nõrk. Kui me aga mõtleme, mida abi küsimine tegelikult tähendab — iseendaga aus olemist, et hetkel ei saa sina üksi seda tegevust teha ja seejärel julgust seda öelda kellelegi — nii vaadatuna on abi küsimine oskus, mida igaüks meist tegelikult osata võiks. See on midagi, mida ma isegi veel õppima pean.

Kristiina: See on üks hea küsimus tarkadele uurijatele. Mulle tundub, et oma osa on siin meie individualistlikul, ehk isegi neoliberaalsel mõttemallil, mis on meisse juurutanud arusaama, et igaüks peab ise hakkama saama. Kes ei saa, on nõrk ja seega halb. Hea meelega liiguksin hoopis selles suunas, et näeksime ennast ja teisi osana kogukonnast, kus kõik on omad, isegi kui me teist inimest ei tunne. Et abi palumine ja abi pakkumine oleks võimalus suhestuda ja rõõmu tunda, sest me tahame, mitte sellepärast, et peame.

Mis on Sinu arvates põhjuseks, miks feminismiga seostatakse negatiivseid stereotüüpe? Kuidas neid stereotüüpe kummutada?

Eva Marta: Kõigi ühiskondlike liikumistega, mis kuidagi “ähvardavad” status quod, käivad kaasa valearusaamad ja negatiivsed stereotüübid. Arvatakse, et kogu meie praegune ühiskonnakorraldus kukub kokku, kui mõni allasurutud grupp endale natuke õigusi või vabadusi juurde saab. Ma arvan, et negatiivseid stereotüüpe saab kummutada kõige paremini läbi oma tegude ja sõnade ehk näidates, kuidas feministlik maailmavaade loob meile kõigile tegelikult parema elukeskkonna ja teeb meist õnnelikumad inimesed. 

Kristel: Kui tähelepanu juhitakse ühiskonna valukohtadele, on paratamatu, et inimesed tunnevad, et nende valikuid ja seisukohti ohustatakse ning nad asuvad ründama või vastanduvad teemale ilma sellesse süvenemata.

Kristiina: Lihtne on halba rääkida millestki uuest ja (veel) võõrast, mis on kriitiline kehtiva korra suhtes, nägemata, kuidas see uus võib tegelikult head teha. Lihtsam on süüdistada probleemi esiletoojat või halvemal juhul ohvrit, sest see on ühekordne hukkamõist. Probleemi enda tõeline hukkamõistmine tähendaks aga, et sellega peab tegelema, kiht kihi haaval uurima ja paljastama juurdunud kultuurilisi, ajaloolisi olusid, mis ärritab meie paikaloksunud eluviisi. Raske, ei viitsi, ei taha. Mis puudutab stereotüüpe, siis neid naljalt ei kummuta, kuna nad on osa inimese kategoriseerivast mõtlemisest. Arvan, et oluline on näidata, kes sa päriselt oled ja mida sa päriselt teed. Kõiki ei õnnestu niikuinii veenda, aga teod kõnelevad rohkem kui sõnad, ehk ka kahtlejate silmis.

Meedia loob naistest kitsast arusaama

Milline on Sinu isiklik kokkupuude erivajadusega inimestega?

Eva Marta: Isiklikus elus ei ole mul suuremat kokkupuudet erivajadusega inimestega olnud. Töö tarbeks olen kokku puutunud erivajadusega inimestega ligipääsetavuse kontekstis näiteks videodele subtiitrite lisamine, et ka inimesteni, kes ei kuule, jõuaks video sisu. 

Kristel: Minu kokkupuude on mitmekülgne — õpetajana koolis olen kokku puutunud hariduslike erivajadustega lastega, sotsiaaltöötajana olen olnud tugiisikuks erivajadusega lapsele, olen Eesti LGBT Ühingus teinud koostööd organisatsioonidega, kes esindavad erivajadusega inimeste huve ning minu tutvusringkonnas on erivajadusega inimesi.

Kristiina: Palju mul neid kokkupuuteid olnud ei ole, vähemalt mitte selliseid, kus erivajadus oleks nähtav olnud. Minu isiklikus elus on mõned krooniliselt haiged inimesed. Festivalide korraldamisel olen pingutanud selle nimel, et üritused oleksid füüsiliselt ligipääsetavad ja tõlgitud muu hulgas ka eesti viipekeelde. Tänu sellele on üritustele tulnud inimesi, keda ma muidu seal poleks ehk kohanud, ja olen saanud nendega ka suhelda.

Kas erivajadusega naiste seksuaalsuse kohta on inimestel eelarvamusi?

Eva Marta: Ma ei oska öelda, kas selle kohta on inimestel palju eelarvamusi, aga arvan, et see on midagi, mille peale inimesed eriti ei mõtle. Meedia ja reklaamindus toodavad meile väga kitsast arusaama naisest ja seksuaalsusest. Inimestele sisendatakse otseselt või kaudselt koguaeg, milline on ihaldusväärne naine ja nii luuakse inimeste peas hästi konkreetne pilt naisest, kes neile seostub sõnaga “seksuaalsus”. Kui meedias räägitakse rohkem erinevatest naistest ja nende seksuaalsusest oleks inimestel sellest teemast ka avaram arusaam.  

Kristel: Raske on seda öelda, sest ei ole selle teemaga nii palju kursis. Kuid kipun arvama, et pigem on eelarvamusi, sest seksuaalsuse teema meie ühiskonnas on ikka veel tabu.

Kristiina: Usun, et neid leidub kindlasti. Erivajadus ja seksuaalsus on mõlemad teemad, mis tekitavad igasuguseid emotsioone ja seoseid, mis inimese enda suhtes võivad olla kas ebatõesed või ebaõiglased. Naiste seksuaalsus on läbi ajaloo üldse keerulises seisus olnud, sellest ei räägitud, seda on peetud ebamoraalseks, seda on pisendatud ja alla surutud. See pärand on meiega siiani, kuigi olukord on üldiselt palju paremaks muutunud. Kuna laiem avalikkus ei oska erivajadustest hästi rääkida, siis erivajadusega naise seksuaalsusest on ka tänapäeval pea võimatu rahulikult ja avatult kõneleda.

Milline näeb välja Sinu unistuste Eesti?

Eva Marta: Minu unistuste Eesti on hooliv. Riik, mis hoolib igast inimesest ja inimesed, kes hoolivad üksteisesest ja keskkonnast enda ümber. 

Kristel: Võrdsete võimaluste ja õiguste Eesti, kus iga inimene siin väikses riigis on väärtustatud ja hoitud. Unistan, et minu tütar elab ühel päeval rahva hulgas, kus tema ja teiste üle ei otsustata nende identiteedi, vaid nende iseloomu tõttu (inspiratsioon Martin Luther King’ilt). Ma unistan sellest, et ühiskond ei kukuks ikka ja jälle kohta, kus mõni identiteet on vale, halb ega vääri kohta ühiskonnas.

Kristiina: Minu unistuste Eestis on metsad ja rabad rohked ja terved, veekogud on puhtad, ilm pakub nelja aastaaega, inimestel on oma kodukandis lust ilma autota liikuda, kõik tunnevad end hoitult ja väärtustatuna kodus, koolis ja tööl, kõigil on sissetulek, mis lubab mõelda rohkemale kui ainult hakkamasaamisele, kõigil on võimalus elust rõõmu tunda ja seda rõõmu ka teistega jagada.

Maailma muutmine algab iseendast

Kuidas saab üksikisik anda oma panuse naiste ja LGBT+ õiguste toetamiseks? 

Eva Marta: Iga inimene saab olla avatud maailmaga ja kuulata ning võtta arvesse LGBT+ inimeste ja naiste lugusid ja kogemusi. Kellegi toetamine algab alati sellest, et oled valmis tunnistama oma teadmatust ning õppima sellelt inimeselt.

Kristel: Eks maailma muutmine ikkagi algab iseendast, ehk tulekski alustada sellest, mida mina tean naiste ja LGBT+ inimeste võimaluste ja õiguste kohta, kas mul on eelarvamusi või stereotüüpe seoses nende teemadega. Kuidas ma suudaksin ise vaadata identiteedi sildist kaugemale ja märgata selle taga päris inimest. Sealt edasi on teekond hoolimiseni juba päris lühike — märkan ebaõiglust ja sekkun, võtan sõna võrdse ühiskonna ja inimõiguste teemadel (sh naised, LGBT+ inimesed, erivajadusega inimesed) ning toetan valdkonna organisatsioone.

Kristiina: Igaüks saab kuulata ja õppida, mida räägivad temast erinevad inimesed. Headust on vahel vaja rohkem kui aktivismi. Tohutult oluline on lubada endal end ebamugavalt tunda, kui kuuleme või näeme midagi, mis on meile võõras, mitte lasta esimesel emotsioonil määrata kogu oma suhtumine, võtta hetk ja vaadata kaugemale. Nii õpime nii teiste kui ka enda kohta midagi uut ja saame luua sellist ühiskonda, kus inimesed saavad olla nemad ise. Eestis tegutsevad organisatsioonid, kes teevad head ja vajalikku tööd. Nende rahaline toetamine on alati teretulnud, sest enamikul neist raha just palju ei ole, aga tööd on. Väga tore on ka see, kui eri kogukondade ja liikumiste vahel head suhted on, nii et kontakti loomine on samuti võimalus panustada.